27. päev

Kell on 6.30. Teel Rudec’i orbude compound’i juurde tunnen vastupandamatut vajadust laulda kõvasti tuttavat viisi sõnadega “Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi, sest teavad kõik...”

Taramtaraa. Ainus põhjus meie nii varajaseks külastuseks oli laste vanaema, kes hiljemalt kell 8 läheb farmi, ning ei saanud meid muul ajal vastu võtta. Leppisime lühikese visiidi ajal kokku, et filmime neid reedel, mil kõik lapsed majas olemas on. Jagasime nendega keedetud maisi ning küpsiseid ning nende juurest lahkudes polnud veel hommikune udugi jõudnud kaduda...

Õhtune udu saabus vahetult enne päikeseloojangut. Lõpuks oli mul aega teha pilt ühest ilusamast avastusest meie koduses elus. 

Aga need on ju kõigest puud? Vaadake, aga õhtupimeduses muutuvad need puud poisiks ja tüdrukuks, kes istuvad pingil...vaidlesime majarahvaga pikalt, kas seisavad või istuvad - otsustasime, et istuvad, kuna on seal juba päris kaua olnud. Neiu paremal muidugi aina hõreneb. Loodan, et vihmaperiood on neile kerge.

Käisime Brown’il külas, klõpsasin juhuslikult tööhoos ühe pildi. Hiljem vaatasin Slumdog Millionaire’i ning kuulsin seal sama ütlust - vahetult enne, kui üks peategelastest surma sai. 

Mõlemad kogudused on täna aktiviseerunud. Muusikat ning lärm on moodustanud meie ümber ringi... Iseenesest harjub ju sellega ära, kui kellaajad on mõistlikud. 

Filmi lõppedes ja hetkelises vaikuses kuulsin elutoas võõrast häält. Läksin uurima, ning kuigi saabusin poole jutu pealt sain aru, et mees, kes meid külastas oli HIV positiivne ning palus meie aega, et me teda ära kuulaks. Olime mõnes mõttes valmis sellisteks olukordadeks, aga samas pisut kohmetud. Siiski tunnen, et meil on majas väga kokkuhoidev ning mõistev seltskond. 

Õhtusöögi lauas tuli jutuks Pierricku lahkumine nädala pärast. Ta tuli üksnes üheks kuuks ja tunnistas ausalt, et temale kuust ajast piisas. Ma jäin mõtlema, et minul oleks pärast nii lühikest aega küll kahju lahkuda. 

Ja pealegi, just läheb huvitavaks. 

Õmbleja Rahab 

...