Monday, September 30, 2013

89. päev

Ma valin veel ühe kose. 

Täna toimub Elecam, ehk parlamendi/kohaliku omavalitsuse valimised Kamerunis. Ma olen püüdnud selle vastu rohkem huvi tunda, aga pole eriti õnnestunud. 

Lühidalt olen mõistnud seda: On kaks põhilist parteid CPDM Cameroon People’s Democratic Movement ja SDF(Social Democratic Front). CPDM on võimul presidendi ja valitsuse näol ning SDF lubab inimestele muutust. “Cameroon needs a change” usuvad need inimesed, kes on CPDM’ist(president Paul Biya on võimul olnud aastast 1982) väsinud. Põhiline dilemma seisneb siis selles, et kas muutuse ootuses lasta võimule hetkel opositsioonis olev partei või valida CPDM, et säiliksid head suhted valitsusega. Paljud usuvad, et valitsust juhtiv partei suudab edukalt edasi toimida, ning kogemusteta partei võib selles läbi kukkuda. Samas pole inimesed presidendi parteiga rahul. 
Northwest ja Southwest on anglophone piirkonnad samas kui kogu ülejäänud riik on francophone. Uutelt Northwest’i saadikutelt/juhtidelt eeldadatakse, et suudetakse hoida häid suhteid valituse ning presidendiga ja samas oodatakse suuremaid muutusi paremuse suunas kui enne. 
Peaminister on Northwest’ist pärit, ning selle üle ollakse siin muidugi äraütlemata uhked, isegi siis kui ta on erakonnast, mida ei toetata. 

Minule ise-enesest sellest informatsioonist piisab. Kahjuks ei oska midagi parteide programmide kohta öelda. Ühelausega lubatakse, et elu Kamerunis läheb paremaks:)

Kolm nurka oli täna suletud. Ei olnud avatud ühtegi poodi ei olnud ühtegi autot ega mootorratast, pisut nagu kummituslinn. 

Inimesed ootasid valimisjärjekordades ning meie suundusime vaatama üht lähikoske. Saime muidugi karistuseks, et hommikul kaua magasime suure peatäie vihma. Aga mõni tund pisut metsikus looduses oli ideaalne algus minu viimaseks nädalaks Belo’s. Kui teed ei ole, siis tuleb tee teha. 

Belo ootab, et saaks valida

Ida, Alex, Ines, Yuri
Teejuhi ootamine





Brown ja Bubbles

Nii kõrgel moepolitsei meid kätte ei saa.
/Vabatahtlik Ines'ega/

Sunday, September 29, 2013

88. päev

“I’ve got some brains down in Africa”


Ma pole päris kindel, kuidas mul on õnnestunud aeg ära kaotada, aga täpsemalt ma ei oska seda olukorda kirjeldada. 
Üks Glen sõber, kes praktikat Ugandas teeb, kirjutas, et soovib mingis mõttes kolme kuu jooksul Aafrikas end leida. Mis iganes see tähendab. Mina avastan aga iga päev aina enam, et olen end ära kaotanud. Mis iganes see tähendab. 

Kuigi näiliselt on raamistik ajas paigas - 99 päeva Kamerunis Rudec’i heaks filmi tegemas, siis on see aeg, mida mina kogen midagi hoopis muud. Midagi, mida pole enne olnud...ma olen endaga kuskil, kus ma pole enne olnud. Ma pole siin. Aga tegelikult olen. 

Jutt segane?

Ilmselgelt olen nõus. Ja pedagoogina tean, et tuleb alati tuua näiteid selleks, et mingit teemat seletada. 

Näide 1:  39. päev - Brown viib mind lähedalasuva pisikese kose juurde, istume kivil. Ühtegi sõna ei ole, ühtegi mõtet ei ole, reaalne aeg näitab hiljem kella piiludes, et olen seal kolm tundi. 

Näide 2: Kas see juhtus päriselt? Veebipäeviku pidamine peaks ju ometi aitama ajas orienteeruda. Aga miks õhtuti mõnda lehekülge dokumendis üles kerides avastan, et oh, kas selline asi ka juhtus?! Mind valdab päevas vähemalt korraks tunne, et ma pole mitte midagi siin teinud, ma ju alles tulin. Aga samas tunnen õhtuti suurt rahulolu, sest kogen iga päev ja argiste tegevuste käigus nii palju... 

Näide 3: See, et ma ei suuda isegi kolme näidet selle teema kohta tuua räägib vist lähemalt üleüldisest segadusest. Seda mõistatust ei näri ka pedagoog läbi. 

Eile rääkisin meid külastanud vabatahtlikule endast ja tööst, mida Eestis teen ning samuti eelnevatest õpingutest filmikoolis. Mulle tundus temaga rääkides kohati, et jutustan võõrast inimesest ja oleks võinud sama hästi ka kolmandas isikus rääkida. Ärge saage minust valesti aru, ma tunnen seda inimest hästi, see olen mina, aga pole ka. See olen mina ja minu lugu. Lugu, mis tõi mind siia. Ja ehk selleks, et sellest loost vabaneda(?). 

Kirjutasin oma sõbrale Ugandas vastu:

Ma olen kaotanud igasuguse aja-ning enesedimensiooni - sündmused, mis toimusid eile tunduvad nii kaugel, ning mõned sündmused, mis kogesin ammum tunduvad, et juhtusid alles...Mul on raskusi mõelda endast kui inimesest, kes oli, kes on praegu Kamerunis ja kes peaks, võiks ja tahaks olla tulevikus. Aga kõige tähtsam selle kummalise tunde juures on see, et ma olen õnnelik. Jah, nii segane ma pole, et ei tunneks õnne ära.  
Pean oma suurimaks väljakutseks, et suudaksin koju naastes seda segadust omamoodi hoida. Olema eraldi endast ja enda “loost”.  Selleks, et saaksin end iga päev eelmisest kinni hoidmata uuesti luua. Vahel peab õnnelik olemiseks pisut soe olema.


"Kõik on korras," ütlen naeratades ning suundun Three Corners'ile piprakala sööma.




Inimkaamera


Saturday, September 28, 2013

87. päev

Puhkus ühele (tervele inimesele)


Hommikused tööülesanded tehtud ning rohkem kui huvitav kohtumine prestiižika kooli direktoriga lõpetatud võtan suuna tagasi Three Corners’ile. Koju jõudes avastan, et majarahvas on lahkunud taas mägesid vallutama. Kuna mul see matk läbitud, siis ei tunne tühjast kodust suurt kurbust. Jään pisut koolidirektori lausutud sõnade peale mõtlema, kuid soe päike meelitab mind siiki õue. Brown mainis kunagi, et Fundongis on üks ilus kosk. Olen siin juba lugematuid koskesid näinud, aga miks mitte veel üks...

Fundong asub Belo’st 25 km ja 600 frangi kaugusel. Autot tuleb jagada muidugi nii paljude klientidega, kui üks auto mahutab. Kuna inimesed reisivad enamasti üksi, siis päris palju ootamist. Ootame parasjagu kuuendat klienti kui märkan vihmapilvi mägede kohal kogunemas. Tunnen, et minu kannatus hakkab katkema ning maksan lisaks “kuuenda inimese” frangid, et liikuma saaksime. Neiu autos tänab mind, kuna tema oli oodanud juba üle tunni. Täna oli minu esimene kord autosõitu lisarahaga kiirendada, aga mulle tundub vahel tõesti tüütu, et peab ootama ebanormaalselt kaua, et toppida auto täis ebanormaalselt suure numbri inimestega, et sõita mitte nii kaugele.
Tee Fundongi on käänuline ja mägine, enne kurve autojuht laseb signaali, sest sõidetakse alati sisekurvis või keset teed. Üksnes teise vahendi lähenemisel kasutatakse oma sõidutee poolt.
Fundong’is astun autost välja ja võtan suuna kuhu jalad viivad. Mingil hetkel küsin teed ja mind juhatatakse läbi moslemite linnaosa kose juurde.




Pilt on tehtud umbes kolm minutit enne kui taevas alla sadas. Et kose juurde jõuda pean kokku võtma kogu oma kummikingades ronimise oskuse, sest ilma puu-okstest kinni hoidmata ma püsti ei jääks. Alla kose juurde jõudes ei saa ma aru, kust täpselt see vesi tuleb, mis mind sekunditega märjaks kastab, teen kiirelt paar klõpsu ning ronin tagasi üles. Varju alla jõudsin umbes täpselt esimeste vihmapiiskade langedes.

Ja sadu ei lõppenud...

Varju all istus naisterahvas, kes kooris kõrvitsaseemneid. Muigasin, kuna see töö oli mulle ju tuttav. Järgmised poolteist tundi veetsin näputööd tehes ja vaikides.

Tundus lausa liiga hea, et olla tõsi, et tulin majast välja ja sain turvaliselt varju all hommikul alustatud mõtteid edasi mõelda:

St. Bede Vice Principal Eugene räägib oma koolist:

We practice holistic education -  we think about physical education, intellectual education, moral formation and our main goal is that we try to build here a whole person.


Hommikul kell 7. Betueliga


St. Bede College - Heakorratööd


Friday, September 27, 2013

86. päev

Ettevaatlust: alljärgnev postitus räägib argipäevast.


 “Kõlab nagu sa oleksid maal puhkamas”


Ma olen täna vahelduseks pisut argistema toimetustega tegelenud. Mõtlesin jagada kokkuvõtlike olmelisi tähelepanekuid elust Belo külas. 

Vesi- pikad katkestused elasime suhteliselt valutult üle, enesepesu toimus siis vihma ajal räästa all õues, või harrastasime pangepesu päikesepaistes. 
Riideid peseme ise või teeb seda kokk/majahoidja Samuel.

Elekter - pikk katkestus oli heaks väljakutseks ning tegelikult ka heaks puhkuseks. Kui oskaks ka ainult kodus end nii välja lülitada. 
Lühemaid elektrikatkestusi on päevas mitmeid. Enamasti märkame neid õhtul, kui pime aga meie elu need nii palju ei mõjuta. Taskulambid on kõigil alati käepärast. 

Toit - sööme (enamasti) majas kolm korda päevas kokk Samueli tehtud toitu. Toit on peamiselt taimne, kord nädalas saame praetud kala ning liharooga kartulitega. 

Ühe tavalise nädala menüü: 

Esmaspäev
Hommik: Pannkoogid, küpsetatud banaan, tee
Lõuna: Kala, kartulipuder, salat, puuviljad
Õhtu: Spagetid tomati ja köögiviljadega+ salat


Teisipäev
Hommik: Omlett saiaga+ kartul+puuvili
Lõuna:Oad kartuliga+salat+puuviljad
Õhtu: Riis köögivljadega+ salat+puuviljad

Kolmapäev:
Hommik: Pannkoogid, küpsetatud banaan, puuviljad, tee
Lõuna: Spagetid tomati ja köögiviljadega+salat+puuviljad
Õhtu: Köögiviljasupp+sai

Neljapäev:
Hommik: Omlett saiaga, kartul, puuvili
Lõuna: jamajama, fufu
Õhtu:  Pajaroog köögiviljadega, puuviljad

Reede:
Hommik: Pannkoogid, küpsetatud banaan, 
Lõuna: Oad, kartul, köögiviljad, puuvili, salat, sai
Õhtu: Riis köögiviljadega, salat, puuvili, sai

Laupäev:
Hommik: Pannkoogid, küpsetatud banaan, puuvili
Lõuna: Spagetid tomati ja köögiviljadega+salat+puuviljad
Õhtu: Köögiviljasupp+sai

Pühapäev - vabakava- viimased kuu aega Fufu ja Jamajama

Nagu märgata võib on menüüs päris palju kordusi ning kuigi need toidud väga maitsvad on isu teatud asjadest rohkem kui täis saanud. Umbes viimased kuu aega pole ma söönud kartuli-oa pada, kuna seda on lihtsalt liiga tihti...

Ma arvan, et kokk Samuel ei tahaks võib olla ise ka pidevalt sama asja teha, aga eks asi on selles, et toidud püsiks eelarveks aga samas toidaksid meid. 

Ma pole muidugi kindel, kui hea mõte on nii palju süsivesikuid süüa...

Koju tulles jään kindlasti igatsema vürtsikat köögiviljasuppi. Ja plaanin kotti pista seda imelist pipart, mis on nii paljude siinsete toiduelamuste saladuseks. 

Toiduelamustest tuleb veel eraldi juttu, luban!

Puhtus: Ma olen põhimõtteselt pidanud ümber hindama oma arvamuse puhtusest. Või rännanud tagasi lapsepõlve, kui öeldi, et oled must ja pead pesema, aga mulle tundus alati, et nii polnud...
Välja arvatud üks tee, mis läbib Three Corners’it ja ühendab Belo’t ülejäänud maailmaga, on kõik teed looduslikult loomingulise teekattega - vihmaperioodil mudane, kuivaperioodil tolmune. Jalanõude väljavägemine ei kannata mingit kriitikat, lahtiste jalanõude puhul saab õhtul mängida mõistatust, kas mu jalad on päevitunud või lihtsalt mustad. 
Varbaküünte väljanägemine paneb ennastki sügavalt ohkama, sokkide pesemine on rohkem enda rahustamiseks, et nad on pestud, sest puhtaks neid enam ei saa. 
Kahtsen, et ainult musta värvi sokke kaasa ei pakkinud. 
Enesepesu toimub harvem kui kodus elades. Juukseid pesen kord nädalas. 

Ilusolemine”: Kirjutasin ühes blogipostituses, et ei tunne, et mind siin väga vaadatakse. Selline tavaline naiselik hommikune sättimine on siin täiesti ära jäänud. Mind märgatakse nagunii aga ma ise tunnen end vabalt ja märkamatult, kuna ma ei tee midagi selleks, et silma paista. Hommikune ainus iluprotseduur on päikesekreemi kasutamine. Korduvalt olen käinud Olivia juures patse punumas, et juustega ka vähem muret oleks. Kaotasin mingi hetk mitmeks nädalaks kammi ära. 
Kui õhtul välja läheme siis panen jalga kõige kaunimad peosaapad(roosad kummikud), tavaliselt on sadanud juba vihma ning puudriruum asub looduses, praktiline.

Vabatahtlike maja ja kooselu: Olen ühist elamist kolme magamistoaga jaganud eelnevate kuude jooksul mitme inimesega. Esimese nädala olime Johni’ga kahekesi, siis ühines Yuri ning Pierrick. Juuli lõpus Ida. Pierrick lahkus, John lahkus, elu kolmekesi. Siis saabus 10-ks päevaks Ida poiss-sõber Simon ja eelmisel nädalal saabusid kolm uut tüdrukut Saksamaalt, kes jäävad siia detsembrini. 

Ehk pärast Johni lahkumist pole ma näinud majas teist rahvust kui sakslased. Olen ilmselges vähemuses 1 eestlane vs 5 sakslast. Samas naerame, et Yuri on ka vähemuses, 1 mees vs 5 naist. Kuna minul esivanemate keel selge pole, siis käib jutt inglise keeles. Vahel unustatakse mind ära, siis ei kuule õhtul midagi muud kui ainult saksa keelt. Tihti õnnestub mul isegi mõista, millest jutt käib, aga enamasti olen mõtetega eemal või kirjutan uhkes üksinduses oma eestikeelset blogi. 

Ühte tuba jagan Ida’ga-meil rohkem muret pole kui mure, et meil on liiga palju riideid. Õnneks on meil plaan kodust kaasavõetud “igavad” riided siia jätta ja võtta kaasa nii palju värvilisi kangaid ja rõivaid kui kotti mahub. 

Esimest proovipakkimist kingitustega plaanin järgmise nädala kolmapäeval. Üks päev enne viimast turupäeva. 


Pank: avasime täna Printsess Martha annetuste tarbeks konto. Kogemus oli huvitav, sisenesime panka, mis avati mille uks meile lukust avati. Meie järel uks lukustati. Pangas oli üks mees, kes istus arvuti taga aga kes teatas, et tänaseks on süsteemid kinni, saab üksnes käsitsi konto avada ning esmaspäeval prindib ametliku tõendi välja. Raha loeti käsitsi, ankeedid täideti käsitsi. Joshua kasutab selle pangateenuseid juba aastaid, järelikult on mulgi põhjust neid usaldada. Kogu protseduur oli minule kui “e-riigi inimesele” väga kummaline. Panga manager’i noogutuse peale avati meile uks ja saime väljuda.

Viimase kahe nädalavahetuse plaanid kätkevad endas erinevaid matkasid. Homme ja ülehomme hommikul salvestame viimased kaadrid oma filmi jaoks ja järgmisel nädalal pingutan üksi filmida lugu Belo Community Radiost. Esmaspäeval on valimised, kogemata kohtasin ka mina peaministrit üks päev. 

Homseks sain aja intervjuuks Northwest’i kõige prestiižikama kooli direktoriga. 
Täna läksin esimesele kokkusaamisele ning kui ma kabineti ukse juurde jõudsin, siis olid seal neli õpilast põlvitamas...

Selline esmamulje siis, olen homse vestluse ning vaatluse ootuses. Jah, koolitunnid toimuvad sealses erakoolis ka laupäeviti. 

Juttu sai kuidagi palju aga iva polnud eriti. Juba nädalavahetuse lainel vist...


Üks teine hoiatus ehitusel olevast uuest Belo ööklubist:


Thursday, September 26, 2013

85. päev

"Ayounde"*


Aitäh kõigile, kes jagasid üleskutset Printsess Martha toetuseks ning suur aitäh annetajatele.

Ostsin täna ja viisin neile 13 purki piimasegu ja sellega sai ka see üks pood tühjaks ostetud. 

Printsess Martha toetuseks avan Belo M2 pangas konto, millele paigutan annetatud summa ning sellega saab Rudec'i esindaja Printsessi elu ja toimetusi toetada vähemalt aasta. Mille peale lisaks toidule raha kulub saab lähemalt lugeda projekti kirjeldusest Rudec’i kodulehel: http://rudec.org/orphans

Grace saadab minu kaudu südamliku tänu kõikidele headele inimestele Eestis. Kui kuulis, et meil on juba külm, siis lausus kurvalt "Asha"(kahju). 


Fotod mälestuseks



Fotod mälestuseks 2




* Kom keeles "Aitäh"





84. päev

American Wonder
ehk kolm kimpu banaani kolmes nurgas.


Me oleme Yuriga juba pisut tüdinenud Browni ootamisest, kes meid ise kell pool viis jalutama kutsub, aga siis ära kaob. Kell on viis. Märkan kõrvalpoes kandiku peal banaane ning küsin Dorcas’e tädilt luba neid müüma minna. Dressipluusist meisterdame aluse ning asetan banaanid pea peale. Pisut vajan veel ühe käe tuge hoidmisel, aga see tuleb pigem sellest, et mul on närv sees, sest täna on turupäev ning Three Corners’il palju rahvast.

Asun julgelt teele, mul pole midagi kaotada - kolm kimpu banaani hinnaga 100-150(15-20 eurosenti) franki ära müüa pole ju nii raske. 

Saan vaevalt mõned meetrid liikuda kui kuulen enda ümber inimesi “Banana” hõikamas. Ega mul kahju ei ole, astun ligi ja teatan oma hinnad.
Klient:  “I give you 50 francs” 
Mina: “No, prices are 100, 150, 100. 
Klient: “I have only 50 francs”
Mina: “Asha”(kohalikus keeles -  kahju)
Ja kõnnin järgmise edasi. Uskumatult võimas tunne pakkuda neile kogemust, mida mina turul tundma pean. Kõigile tehakse allahindlust ja mulle peaaegu, et mitte kunagi. 

Neil vedas, et ma kolmekordset hinda ei küsinud. Järgmine nädal proovin selle triki ka ära. Põhjendus on mul ka juba olemas:)

Kolm kimpu banaani kaovad mõne minutiga. Saame kohalikega mõnusalt naerda ning ma saan harjutada oma viimaseks turupäevaks, kui olen lubanud käte abita kandiku täie banaane läbi Three Corners’i kanda. 


Üks hetk kliendiga: 

Mees: “I like your sunglasses, I need them, you should give me...my eyes hurt”
Mina: “Really, but I need them too, my eyes are really beautiful, so I need to hide them. Want to see?”
Mees: ....

Sõber, kes juttu pealt kuuleb purskab naerma. Ma igaks juhuks ei naera aga muigan küll. 

Banaanid müüdud läheme jalutama, kindla eesmärgita naudime päikeseloojagut suurel kivil istudes ning paneme paika viimase nädala plaane.  

Brown jutustab meile, mida tähendab kui kohalik ütleb American Wonder. See on ime, mis on suurem kui tavaline ime, sellepärast lisavad sõna ette American.

Täna on minu Kameruni aja kolmas vihmata päev. Minu pisike American Wonder. 


Üks täht



Tuesday, September 24, 2013

83. päev

Ettevalmistused lõpuks ehk 9 mütsi.

Ma oled seda peavalu enne kogenud. Peavalu, mis annab märku, et olen kaksikutele kohaselt rabanud endale hästi palju tegemisi ning kohustusi, jätnud need ehk natuke viimasele minutile ja ei taha ühestki neist loobuda. Raadioloo filmimise plaanid muutusid ja seetõttu ümber tõstma peaaegu terve nädala kohtumised. Detailidesse laskumata oli mul täna ainus võimalus külastada Bamendat, et võtta välja Printsess Martha jaoks tehtud annetused, ilmutada pilte, mis lubatud kingituseks viia ja teha paar isikliku ostu. 
Lahkusime ennelõunal ja olime tagasi päikeseloojanguks. Suurlinn kurnab tohutult. Olen nüüdseks külaeluga nii ära harjunud, et suures linnas tõmblemine tundub kogu põnevuse juures ikkagi tohutult väsitav. 
Põnevus seisneb minul eelkõige avastuses, mida kõike on võimalik tagasihoidliku suurusega riidetükil tänava ääres müüa. Keedetud munast Versace’i kingadeni, või umbes midagi sellist, sest samm on kiire ja ma pikalt uurima jään harva. Kui pisut aeglasem olen, siis “püütakse” mind kinni ja kutsutakse imetlema pehmeid apelsine või silmipimestavaid kuldkäekelli. Ma iga kord mõtlen, et tahaksin pilti teha sellest vingest tänavakaubitsemisest, aga kardan, et see tõmbab mulle veel rohkem tähelepanu ning aeglustab tempot. 

Kutsusin Brown’i kaasa, et kauplemist oleks vähem. Ja oleks pisut turvalisem ka. Ma ise arvan, et olen hinna küsimises juba päris tubli ning Brown lubas mul paar korda proovida. Tagasisideks ta midagi väga erilist ei öelnud, kindlasti oleks tema rohkem “allahindlust” saanud, aga eks asi oligi minu väikestes võitudes. 

“I think you were African before you came here...”

Kuna ma olen teatud mõttes parandamatu šoppaja, siis ei märganud, et olin ostnud kokku 9 kootud mütsi. Sõpradele enamasti, aga siiski. 

Seda eelkõige põhjusel, et leidsin mütsijumalanna, kes mulle tekile asetatud mütse lausa sülle lennutas. Kõik pidid minu peas suurepärased välja nägema. See jutt tundus mulle üsna usutav kuniks ta mulle ühe kiisupildiga mütsi viskas, mille peale uurisin, kas ma selle jaoks tema arvates liiga vana ei ole. Ta vaatas ja ütles, et mitte kunagi ja naeris nakatavalt ulatades mulle taskupeegli. Tegi meile hea hinna 250 franki(30 eurosenti) müts ning rõõmsas tujus lahkusime tagasi koduküla poole. 

Ma arvan, et aeg seal mütsihulluses oligi ehk Bamenda positiivseim mälestus. 

Lootsin kohata Jeesuse pildiga kaalu-poisse, aga neid polnud kuskil. Natuke oli kurb ja natuke hea meel ka, kuna arvatavasti on poisid koolis.

Üks huvitav tähelepanek - mõtlesin, et ostan Martha’le ühe mänguasja, aga pärast tunde tänavate kammimist ei leidnud me midagi enamat, kui paar räpast kaisukaru ühe nukra teki peal. Brown lausus, et mänguasjad on midagi, mille peale inimesed raha ei kulutaks. Sellepärast ei ole mõtet neid ka importida. 

Kuigi minu usaldus siinse postisüsteemi vastu pole väga suur(Eestist saadetud pakk pole saabunud juuli kuust alates) siis püüan siiski ühe mänguasja kodust postiga siia saata. 

Kell on palju(loe: 22.00). Meie maja rahvas valmistub uinuma. Kirik* mängib trumme ning laulab(loe: karjub) oma tavalisi laule. 


*Plaanin kõrvalmajas asuvat kirikut ühel õhtul külastada eesmärgiga teenistust mingil moel pisut salvestada. Kiirema interneti võimalusel soovin Teiega seda jagada. Sõnu kirjeldamiseks on endiselt raske leida. 

Ettevalmistus oktoobrikuuks Eestis.



Monday, September 23, 2013

82. päev

Peatage aeg, ma tahan korraks maha. 

82. päev(?!) vaatan ma ehmatusega alles õhtusöögiks koju jõudes. Päev algas taaskord vara ning tervisekliinikus, kus inimesed mind kui juba vana tuttavat tervitavad.
“Nad räägivad sinust,” lausub Grace mulle. “Mida täpsemalt?” küsin vastu. Nad ütlevad, et sa hoiad Printsess Marthat nagu oma last, nad imetlevad sind ja seda, et sa tema eest hoolitsed. Vaatan last oma süles ja saan jälle üksnes naeratada. Tean, et kahe nädala pärast lahkun, ning jätan Grace’i ja Printsessiga hüvasti. Küsimus, kas ja kuna ma tagasi tulen on muutunud igapäevaseks. Minu vastus “ma ei tea, ehk siis kui mul väga veab...” muutub iga päev pisut kurvemaks. Ma tunnen, et mingis mõttes minu aeg siin alles algab. Mul võttis päevi, et siin kohaneda, kuna minu roll tavaelust nii erinev. See, kes ma olen Belo külas ei saa ma olla kunagi Eestis. Ja vastupidi. Ma ei tea täpselt mida ma sellega silmas pean, aga lasen sellel mõttel veel pisut olla. 

Päev oli väsitav. Tõeliselt. Vihm on sadanud hommikust alates ning teeb ärevaks, kuna plaanin sel nädalal filmida Belo Community raadio lugu, mille osad võtted toimuvad õues. 
Tundub, et mida sisukam on päev seda tühjem olen ma sellest kirjutama. Panen siis enda lohutuseks ja loodetavasti Teie rõõmuks paar pilti. 

Rudec'i lapsed

Üks õhtu eelmine nädal.

Väike puhkus enne kliinikusse minekut

Belo Health Center

Grace ja Printsess Martha




Sunday, September 22, 2013

81. päev

Uinun laupäeva öösel lubamatult hilja magades üksnes paar tundi.


                                                       Mitte üks tavaline pühapäev.

Ärkan hommikul kell 6.20, et minna Printsess Martha juurde ning viia ta haiglasse, kuna Joshua sõnumi järgi on tema köha ägenenud. Laps oksendas ning ei saanud hästi magada teatab unine Grace, kes last lohutades öö vahele jättis. Ta vahetab lapsel riided ning ulatab Printsessi mulle. Jalutame mäest üles Health Center’i poole. Laps süles libedadel teedel balanseerides saan minagi oma unisusest lahti ning kliiniku juurde jõudes tervitavad meid paar patsienti ja naeratav õde.  Pühapäeva hommiku kohta oli seal isegi oodatust rohkem töötajaid ning palatis olevad patsiendid jalutavad rahulikult ringi ning tulevad Printsessi tervitama.

Kannatlikust peab jätkuma kõvasti, sest asjad liiguvad hoolimata järjekorra lühidusest aeglaselt. Yuri, kes tuli kaasa käib Rudec’i kontoris ning toob Martha tervisekaardi. See on Martha teine visiit kliinikusse, eelmisel korral jäi ta kaheks päevaks sinna, sest kannatas vedelikupuuduse all.

Kell on saanud 8. Konsultatsiooni kabinetti siseneb tavarõivastes arst, kes mind tervitab ning kelle laua kõrval Printsess süles istet võtan. Jutt kabinetis käib inglise keeles. Arst kuulab, mis Grace’il öelda. Noogutab ja lausub, et peame kindlasti homme tagasi tulema, sest siis töötab ka labor. Printsess kaalutakse, kuulatakse, kraaditakse. Suurem osa konsultatsioonist kulub suurest kaustikust ravimite hindade otsimisele. Apteeki külas pole ja ravimid segatakse kokku ja antakse välja sama kliiniku kõrvalkabinetis. Arst arvutab ja teatab, et arve on 3000 franki(u. 4.6 eurot). Selle summa võtan annetustest Martha heaks. Lahkume soovides “Lalibuss”, mis tähendab, et kohtumiseni homme.


Ravimeid oodates selgub, et üks ravimikapp on kinni ja mille võtmeomanikku kliinikus hetkel ei ole. Õde asub mulle teadmata suunas teele öeldes, et kutsub selle inimese. Mööduvad minutid kuni rohkem, Printsess uinub Grace’i süles. Grace palub mul last hoida ja toetab ise väsinult vastu seina. Tema inglise keel on piisav, et meie vahel saaks toimuda suhtlus. Ta räägib, kuidas Printsess tema ellu tuli ning kui raske on neil abikaasaga kümne lapse eest hoolitseda. “Ma ei tea ka täpselt, mida sa saaksid veel teha, et aidata, aga ma tahan lihtsalt kõik ära rääkida,” lausub ta mulle peaaegu, et pisarsilmil. Ma vaatan mu süles magavat Printsessi...

Me oleme ootamisest väsinud. Õnneks saabub õde, kes meile ravimid ulatab ning vabandades viivituse pärast teele saadab.

Jõuame tagasi majja olles kliinikus käimise peale kulutanud veidi üle kolme tunni. Grace pakub, et võiksin nendega koos süüa aga olen hiljaks jäämas...

Dorcas esitleb BCHS Njinikemi kirikus oma raamatut “Health is Wealth” ning olen lubanud teda seal toetada. Kiirustan Three Corners’ile ning kohtan tema tädi, kes printimistöökojast viimased värskelt trükitud raamatud võtab. Oleme lootusetult hilinemas ning piinliku olukorra vältimiseks peame võtma mootorratta. Jõuame kirikusse pika teenistuse(umbes 4 tundi) keskpaigas. Dorcas’e etteasteni on jäänud mõni minut. Saan rahulikult istuda ja imetleda seda pisut sünge välimusega kuid hubast kirikut. Mind tervitavad Dorcas’e ema ja isa.


Raamatuesitlemine kulgeb sujuvalt, pastor viskab mõne nalja, kogudus naerab ning soovijad saavad raamatu 500 frangi eest soetada. Mõned leheküljed raamatust:


Humoorikas trükiaps.


Teenistuse lõpupoole tuleb mul end terve koguduse ees tutvustada ning pastor avaldab mulle muljet olles meie eelmisest kohtumisest tema kodus meelde jätnud mõned faktid Eesti kohta. Ta lausub, et tulen riigist, kus elab üksnes 1,2 miljonit inimest ning, et meil on neli aastaaega.

Teenistuse lõppudes toimub kiriku heaks annetatud toiduainete oksjon, mis oleks tegelikult üsna tore meelelahutus, aga minu väsimusel on lisandunud nälg, kuna pole hommikust alates söönud.

 Vihm on varajane ning otsustame oodata selle möödumist.

Jõuan üllatuslikus päikesepaistes tagasi kolme nurka ja enne Dorcas’e lahkumist ülikooli campusesse sööme koos fufu’t ja jamajamat. Vahetame kontakte ja üksteisele head soovides jätame hüvasti.

Dorcas

Kui sa kunagi Aafrikasse tagasi tuled, siis võib olla kohtume, lausub ta armsalt.

Jõuan tagasi korterisse heidan voodisse ja otsustan puhata. Mind isegi ei huvita, et peaksin nautima päikest, mis on nagunii seda nägu, et ega ta kauaks ei jää...

Saturday, September 21, 2013

80. päev

Printsess Martha'st lähemalt

Martha on Rudec’i programmis olnud mai lõpust alates ja seda valdavalt tänu vabatahtlik John’i toetusele, kes töötas Rudec’is kolm kuud suvekooli õpetajana. Grace tuli vanemateta jäänud beebiga ühel päeval Joshua juurde ning palus pisarsilmil toetust, milleta oleks olnud tal võimatu Martha eest hoolitseda. Peres, nagu ma ütlesin, kasvab veel 10 last. 
John’i sponsorlus tähendas, et ta käis iga kahe nädala tagant Marthale oma isiklikust rahast piima ning vett ostmas ning viis alati majja kohale. Martha tarbis ühes nädalas 3-4 purki piimasegu. Nüüd see kogus pisut väheneb, kuna ta on varsti 6-kuune ja hakkab lisaks saama muud toitu. 
John enam hetkel toetada ei saa, kuna käib koolis ning otsib alles töökohta. Seega vajas Martha uut sponsorit. 


Ma tunnen, et käin siin ringi üksnes naeratades. Üheks põhjuseks teadmine, et Printsess ei ole üksi.. Ja ma tean kui tänulikud nad on, kui järgmisel nädalal neid külastan. Tegemist on väga kokkuhoidva ning tööka perekonnaga. Kui Martha vedelikupuudusega haiglasse sattus oli Grace alati ta kõrval. Samuti käisid õed-vennad pisikest printsessi külastamas, et talle süüa viia.

Minu roll vabatahtlikuna Rudec’is polnud raha küsida, see oli minu enda initsiatiiv, kuna nägin, kus saaksin mina ja minu sõbrad-tuttavad-head inimesed aidata. 

Sõidan järgmisel nädalal Bamendasse, kus on võimalik raha välja võtta. Selletõttu panin ka tähtaja 25. september. Minu aeg siin hakkab otsa saama. 

Tänu kõikidele, kes te olete juba annetanud ja aitäh nendele, kes seda veel plaanivad teha. 

Anniken Haldna
Swedbank: 221040238556
Selgituseks: Printsess Martha






Friday, September 20, 2013

79. päev

Tere!

Palun saage tuttavaks Printsess Martha’ga(sündinud 13. aprillil 2013), kes on Rudec'i orbude projekti pesamuna. Tema ema suri sünnitusel, isa on teadmata.  Martha hooldajaks on tema sugulane Grace ja nad elavad pisikeses Belo külas Kamerunis. Perekonnas kasvab lisaks Grace’i ja tema abikaasa neljale lapsele veel kuus orbu. Perel on finantsiliselt raske Martha eest hoolitseda ja igasugune toetus oleks suureks abiks. Nad vajavad kõige enam abi piimasegu ostmisel ning haigla arvete tasumisel. Printsess taastub hetkel pisikesest külmetusest kuid tervitas meid sellest hoolimata heas tujus. Viisin talle täna uued purgid piimasegu ning vett, kuid juba järgmisel nädalal oleks vaja viia veel...



Kui leiad, et soovid samuti Printsessi toetada, siis ootan annetusi kontole:

Anniken Haldna
Swedbank: 221040238556
Selgituseks: Printsess Martha
Annetusi ootan kuni 24.09.2013

Aitäh!

Annan oma ausõna, et kõik kogutud raha läheb naerusuise Martha ja Rudec'i orbude projekti toetuseks ja teen ülevaate järgmise nädala lõpus.



Üks purk piimasegu+ 1,5 l vett maksab umbes 3.6 eurot.  

Rudec'i orbude projekt:
http://rudec.org/orphans

Lähemalt minust ja projektist Belo's http://99paeva.blogspot.com/2013/07/siin.html

Printsess Martha'st ja Rudec'i orbude projektist lähemalt tuleb juttu ka dokumentaalfilmis, mis valmib käesoleva aasta lõpuks.


Thursday, September 19, 2013

78. päev

Loomad
ehk toidust pisut teistmoodi

Avasin hommikul ukse ja avastasin selle tagant juba ööpimeduses meie aeda tulnud häbeliku koera. Bubbles on kunstnik Browni nelja-aasta vanune koer, kellel kohe üldse ei meeldi olla ketiga piiratud. Üleeile jooksis ta taaskord minema, kuid tal on kombeks ikka alati välja ilmuda. Brown muretseb muidugi meeletult iga kord kui koer jooksus on. Võib tunduda kummaline, aga siin seisneb omaniku mure selles, et koer püütakse kinni ning tapetakse lihasaamise eesmärgil. 

Sama on kassidega. Olin täiesti siiralt üllatunud, kui Dorcas’ega üht kodu külastades kassi ning kahte kassipoega märkasin. Kasse peetakse siin lisaks “toiduks olemisele” kurjuse ja õeluse sümboliks, seega väga vähesed kui mitte öelda üksikud peavad neid koduloomadena. 

Sõitsime ühelt oma matkalt koju ning märkasime teeääres kahte agarat müügimeest, kes jahisaagiks saadud kaslast üritasid maha müüa. 

Bushmeat is meat from wild animals hunted in Africa and Asia. The term has particularly been used to refer to meat from animals in West and Central Africa. Today the term is often used to refer to a wider range of countries and especially in reference to the hunting of endangered ape species.


Seda kaslast kohates kuulsin taksojuhi suust sõna Bushmeat esimest korda. Selle alla mõeldakse kõiki metsikult elavaid loomi, keda jahitakse liha saamise eesmärgil -  madu, ahv, orav, leemur, linnud, erinevad kaslased...jne.

Muidugi on tegemist traditsiooniga, mis põhjustanud mitmetes kaasaegsema mõtlemisega inimestes pahameelt, samuti on tekitatud sellega mitmete liikide seas väljasuremise oht ja haiguste levik. Järjest enam püütakse seda jahimeeste armastatud tegevust kontrollida seda tegevust taunides ja illegaalseks muutes.  Proovitakse populariseerida loomade kasvatamist liha saamise eesmärgil, et poleks vajadust neid metsikus looduses jahtida. 

A main method on how the decline of wildlife (caused by the consumption of bushmeat) could be stopped is by legalising the sale of the flesh of self-grown local animals, but keeping the sale of the flesh of animals that were shot in the wild illegal. This approach is thus a bit similar as with aquaculture, as by growing the animals in farms, more such food can be produced, while keeping the wild animal population secure.

Olen siinolles üksnes kuulnud, et inimesed söönud bushmeat liha, endal eksootiline kogemus puudub, ning arvan, et jätaksin selle ka proovimata.

Kui mulle liha on pakutud siis üksnes tuntud - kana, kala, kits, lehm, siga.(loodetavasti pole mulle valetatud:))

Liha on siinse keskmise perekonna jaoks luksus. Poodides ei müüda liha kuna puudvad külmikud. 

Kodus kasvatatakse enamasti kanu, merisigu ning kitsesid, mida nad endale harva enda tarbimiseks söövad. Enamasti kasvatatakse neid edasimüümise eesmärgil.
Kana tapetakse traditsiooniliselt kord aastas jõuludel, et perega üheskoos seda nautida. 

Loomade hinnad turul/küla restoranis(suuremates linnades hinnad kõrgemad):
Kana - 6500(10 eurot)
Kits - alates 15000 - (alates 23 eurot)
Siga - kallis - täpset hinda ei oska hetkel öelda. 

Soya(tükk grillliha grillpulga otsas) 100 franki(0.15 eurot)
Tükk liha fufu kõrvale - 100-150 franki (0.15-0.25 eurot)
Tükk kana fufu kõrvale  - 350 franki(0.5 eurot)
Grillitud kala - 500-800 franki - (0,7 eurot-1,3 eurot)

Wednesday, September 18, 2013

77. päev

JRaul - Hard knock

Kaunis ilm inspireeris meid lõpuks Raul'i muusikavideot filmima. Või kui ausalt öelda, siis ilmus ta hommikul sõpradega meie aeda ja me leidsime, et kas teeme selle video ära kohe või mitte kunagi. Minu tervis oli pisut korrast ära, aga küllap kuluski selline vaatepilt tujutõstmiseks ära. Muusikavideo juures oli kõige raskem tõsiseks jääda ning mitte naerma hakata. No ilus ei ole naerda kui mehed asja tõsiselt võtavad. Aga kuna ma osalesin videos ka ise, siis naersime vist rohkem ka enda üle, et selle video filmimisega nõusse jäime. Tugevad mehed võtsid aniisinapsu ning tantsisid nagu ühed tõeliselt tuimad tükid. Raul'il oli raskusi enda eelsalvestatud räpilooga järjel püsida aga õnneks oli see kõik paari tunniga läbi. Valmistoodangu nägemiseks tuleb veel mõned nädalad oodata. Ei ole siin gänstade maailmas internetti, millega saaks videosid üles laadida. 

Usun, et ma pole ainus, kellel see video suunurgad ülespoole kisub:))


Põhipoos nr. 1

Eeltöö

Ekstra entusiast

Yuri harjutab. 


                                                        JRaul

       




It's a wrap!