Saturday, August 31, 2013

59. päev

Laupäev, augusti viimane.

Käisime seltskonnaga vaatamas koskesid, mis meie maja rõdult on alati paistnud ning enda poole tõmmanud...Et saaks ometi lähedamale. Mäest mööda libedaid teid üles ronides jõuan võib olla ainult sekundi mõelda, et tegelikult on natuke raske...kuid siis äkitselt muutub tee tasaseks ja avaneb maailm, mis arvatavasti ise ka ei tea kui imeline on. Ja enam ei olegi raske... Ning mida äkitselt näen ja tunnen võtab pisut hingetuks. Teistmoodi.

Meie nädalavahetuse rännakud on kombinatsioon kaunist loodusest, veest, õhust, lõhnadest, kohalikest, kes põldude vahel meid tervitavad ning lastest, kes armsa häälega “Hello!” hõikavad.

Erakordsed ning kordumatud päevad.

Kuna internet mängib nädalavahetuse puhul eriti raskesti kättesaadavat, siis õnnestus üles laadida ainult üks pilt. See pole piisav, aga samas poleks vist ka 100 pilti...






58. päev



Kui palju maksab sinu riigis koolikott?





Kingsley’l on veel 2 aastat koolis käia, ta teenis suvel raha jalgpalliturniiris maiustusi müües ning ostis endale Bamendas käes seljakoti. “6000 francs (u. 9-10 eurot) is a very good price for a bag, how much does schoolbag in your country cost?” küsis ta uudishimulikult. Ja ma polnud hetkeks kindel, kui palju võiks koolikott Eestis maksta, aga see kindlasti rohkem kui 9 eurot. Ma üldse ei imestaks, kui hinnad see aasta veel kõrgemad kui eelmistel.



Eile Rudec’i orbude projekti lastele antud seljakotid maksid 5000, nendes sisaldusid mõned kaustikud, pliiatsid ning hambahari, mis tegi koti koguväärtuseks 10 500. Et laps selle kotiga kooli saaks minna on vaja maksta ka õppemaks, mis on keskmiselt 25 000 franci, ning samuti on lapsel vaja koolivormi, ning jalanõusid mille hind sõltub vastavalt lapse vanusest, aga võib kuluda kuskil 12 000 franci. Kokku umbes 47 500(u 73 eurot)



Ehk siis...et ühe lapse koolimineku raha teenida peaks perekond turul müüma näiteks:

1) 190 l maisi või

2) 316 portsjonit fufu ja jamajama’t või

3)  2375 tomatit või

4)  950 avokaadot või

5)  712 muna

jne....



Ja peres pole mitte kunagi ainult üks laps...



Kuigi lapsed mõnel fotol ei naerata on nad uhkete koolikottide üle väga õnnelikud.



Rudec'i lapsed

Betuel, Peaceful, Zeta-Zel, Zidane







Friday, August 30, 2013

57. päev

They say winter turns your brain into stone
ehk luuletus samast maailmast.

Sirvisin Rudec’i kontorist võetud järjekordset luuleraamatut - olen neid vihmaste ilmade aina tihedamalt kätte võtnud. Vihm sadas katkematult 9 tundi järjest, mis sulges meid päris pikaks ajaks tubasele režiimile, lausvihmas ja pimedas ikka kaamerat kotis välja võtma ei kipu. Päris ausalt tunnistades, siis on tubane elu ka rohkem mõtteid pähe toonud, palju neid, mida mõeldes naeratus näole ei kipu. Aju vajab õhku!
Vihmaperiood näikse oma tõelist palet alles näitavat, ning see pisut hirmutab. Homseks on planeeritud  filmimine õues, mis meie filmi jaoks väga oluline on.

Veel enne kui luuleraamatu juurde tulen, siis sissejuhatuseks meenutus 44. päevast ning keerulisest küsimusest, mida Ndop’is elav Daniel meie käest küsis. 

Why do people who leave Cameroon never return and why people who visit Cameroon never stay? So why do you want to go back and so soon?

Me kõik vajasime selle küsimuse järel lonksu õlut ning mõttepausi. Yuri ning Ida rääkisid inimestest, kes neid kodus ootavad. John põhjendas sellega, et tal on kool pooleli, ning soovib seda kindla peale lõpetada. Daniel pöördus ka minu poole, kuid nägin ta silmist, et tegelikult ei soovinud selliseid vastuseid/vabandusi kuulda, ning ma ei vastanud midagi. Küsisin vastu, et mis põhjusel tema arvates inimesed Kameruni kunagi tagasi ei tule...”

“Maybe it is true that life is better everywhere else than here...”

“Maybe...”

Leidsin raamatust pealkirjaga Modern Cameroon Poetry (Book III-2007) sellised luureread:

Feat the white mans country

Emmanuael Fru Doh


Fear the white man’s country
Some people go there and come back well
Some people go there and come back sick
Fear the white man’s country

Fear the white man’s country,
Some people go there and come back home
Some people go there and are heard of no more
Fear the white man’s country

But blood, they say,
Is thicker than water
Like wiper
He lay as he grew,
Calm and quiet but
A truant occasionally
Like every other child
But notoriety he
was never to abandon,
Age notwithstanding.
Then his sojourn
In the white man’s land
And when he came back
To us he was a whitewashed wall.

Unlike those before him
Who returned and had notForgotten our tongue
He had forgotten our tongue
He had forgotten those he left behind.
Some said it was the white man’s food
Some said it was too much of the white man’s book
Some said it was too much of the white man’s weather
The very cold winter and then warm summer.
They say winter turns your brain into stone
Only for summer to come and thaw it into mud;
This confuses some we hear
And turns some into black-white men we hear
But the truth we feared:
People must have sent him
Strange stories about home;
His mother, his brothers, his sisters.
Unlike the white man,
After eating all his food
After reading all his book
After sleeping with their women
After summer, fall, winter and spring,
When after all the years he returned
He cared less to find out the truth;
He had condemned us, even
From the white man’s land.
And when at last he came,
Even the white man doe not know
How to speak like a white man;
He spoke spspspspspsp as if
He could not open his mouth

He sat in a kind of white man’s
Parlor like a god, waiting
For us to come from far and wide
to visit this black-white man.

Unlike those who had returned
Before him, he was not happy
To rush and see for himself
Those he had left behind for years.
Some thought he wanted to keep His winter-coats all to himself;
Some thought he wanted to use all
White man’s things he had brought alone
People clapped their hands and said o-oh!

To him, that saying is obsolete
His blood is lighter than water.
He says he knows nobody only
His mother, not even the carrier
Of shit who gave him birth. He denied
Him and thus crushed his heart
But it was the shit money
That lay the foundations of
His white man’s life,
It was the shit money that
Cured his big man’s fainting fits.
He says to hell with country-fashion
He calls it meaningless superstition.
He cared about nothing, about nobody.
He lives alone, all alone,
Like a detainee held incommunicado.
A few people to know
Tolerate him foe a while
And then they are gone.
He claims he need nobody
Thanks to the white man’s country.
Fear the white man’s country
Some people go there and come back well
Some people go there and come back sick
Fear the white man’s country

Fear the white man’s country,
Some people go there and come back home
Some people go there and are heard of no more
Fear the white man’s country


Keeruline küsimus ei saa vist üheski riigis, kust inimesed lahkuvad(vahel naastes kodumaale, vahel mitte) seda õiget vastust.
Mulle meeldib mõelda, et tegelikult pole vahet millises maailma otsas olla, ja me kohtame tihti neid samu keerulisi küsimusi.

Emakeele õpetaja noomis, et kirjandit ei tohiks alustada millegi ilmselge tõdemisega, näiteks: “Maailmas elab palju inimesi ning nad on kõik erinevad” aga kuidas oleks, kui oleks alustanud öeldes, et “maailmas elab palju inimesi ja nad on kõik ühesugused”...


Üks ja kõik.

Thursday, August 29, 2013

56. päev

Kes ei tööta, see ei söö. 

On päris huvitav kogemus oodata külalisi, kes peavad saabuma kell üheksa hommikul, ning tervitada neid uksel kell üks päeval. Glen partner, Kumba lähedal vabatahtlikuna töötav Mirjam külastas meid oma ülemusega, et uurida koostöövõimalusi Rudec’i projektidega. Joshua võttis nad lahkelt vastu ning rääkis kõigest, mis neid huvitas. Minu juurde pöördusid nad murega, kas oskan neid kodulehe tegemisel aidata. Leidsime mõned non-profit organisatsioonide jaoks mõeldud kodulehetegemise platvormid, ning soovitasime neid kasutada, kuna need on igatahes paremad kui kodulehe puudumine. Mirjam on selles Kameruni edalapiirkonna külas esimene vabatahtlik, oma juttudes rääkis, et on endiselt väga märgatav, ning külaelanikud pole vabatahtlikega mujalt maailmast nii harjunud kui Belos. Meil on tõesti vedanud.

Organisatsioon seal pisikeses külas tegeleb farmerite õigustega - nimelt asuvad seal riigi ühed viljakamad põllud, aga farmerid ei teeni mingit kasumit, üksnes ostjad, kes hinda transpordi kalliduse ning teeolude keerukusega õigustavad. Organisatsiooni juht selgitas kirglikult, et kui ei oleks kasumit, siis nad ei tuleks ju ostma. Vahet pole, mis teeolud on, järelikult teenitakse midagi, mille pärast tasub tagasi tulla. Kasum kohati kuni 900%.

Nende organisatsioon on võtnud ülesandeks selliste ebavõrdsete olukordade tasakaalustamise läbi farmerite harimise, samuti tullakse appi läbirääkimisi pidama, et tasu saaks õiglasemalt jaotatud.

Belo elanikel või üldisemalt öeldes Kom inimestel on alati põllumaa, isegi kui seda siin vahetusläheduses ei ole võimalik saada, siis lähipiirkonnas kindlasti. Põllumaa minimaalne eesmärk on toita ära perekond(või extended family), kes seda maad omab - enamasti kasvatatakse maisi, ube, kartuleid, maapähkleid, kasava’t, kõrvitsat, mangot, guaavat. Inimesed, kes saabuvad kom kuningriiki väljaspoolt peavad töötama kellegi teise heaks või looma oma äri(I do business - meeldib neile öelda). Mitmed noored õpivad selgeks ameti, ning avavad oma workshop’i. Põlluharimine jääb siis pigem vanema põlvkonna ning kooliealiste laste kanda. Inimesed töötavad põllul kuniks tervist ja jõudu on, lapsed on suureks abiks koolivaheaegadel(saagi korjamine toimub august-septembris ja detsembris). Noorte tegusate workshopi unistuste asukoht on muidugi Three Corners’il. Mitmed lähevad õnne püüdma suurematesse linnadesse nagu Bamenda, Douala, Yaounde. Nagu ühes postituses mainisin, siis olen kohanud noori, kes suurlinnadest tagasi kodukülla naasenud, kuna siin on märkimisväärselt lihtsam ning kergem elatist teenida, ning elu on odavam.
Joshua rääkis, et probleem, mis võib tulevikus tulla on see, et inimesed suudavad toota üksnes minimaalset ning mitte midagi müügiks ja ekspordiks ja seega puudub neil näiteks raha, millega saata oma lapsi kooli või osta eluks vajalikku, mis põllul ei kasva. Elanike arv on riigis kasvuteel. Populatsioonikasvu poolest ollakse maailmas 50. kohal.



Allikas: www.indexmundi.com

Wednesday, August 28, 2013

55. päev

Uue aasta alguses. 

See oli umbes kella viie ajal pärastlõunal, kui istusime Yuriga Three Corners'il pingil vaatega kuulsale ristmikult ja taipasime, et seal on märkimisväärselt rohkem inimesi kui oleme harjunud nägema. Meenusid kohalike sõnad, et vihmaperiood ja puhkuste aeg hakkab läbi saama, õpilased tulevad kooli ning külaelanike arv võib isegi kahekordistuda. Õhus on tõesti midagi muud, tänaval on palju karaktereid, keda raske mitte märgata. Mitmed inimesed asutuvad kolmel nurgal peatunud autost välja ning tervitavad rõõmsal häälel teisi.

Ka minu jaoks vahetub aasta endiselt septembris, midagi pole (üli)kooli ajast muutunud. Endiselt tähendab september puhkuse lõppu ning asjalikuks hakkamise aega. Olen usinalt kirjutanud aine-ning töökavasid, päevad on eriti vihmased, mis õnneks toas olemist soosivad.
Ootan pikisilmi, et järgnevatel päevadel tagasi filmimise ja organisatsiooni tegemiste juurde asuda.

Üks lugu:

See võis olla ühel esimestest nädalatest, kui filmisime ühes orbude compound’is, kust pärast hommikusi toimetusi lapsed kitsast rada pidi kooli hakkasid minema. Filmisime ning kõndisime nendega kaasa ning ma jäin varahommiku uimasuses hetkeks mõtlema, et huvitav, kuidas nad seda teed talvel lumega kõnnivad. Muidugi naersin enda lolli mõtte üle aga jäin hetkeks ka analüüsima - miks? Järeldus: vihmaperiood Kamerunis on kahtlaselt sarnane keskmisele eesti suvele - päeval on soe, vahel isegi kuum, pärastlõunal on äike ja vihm ning öö on jahe. Ja kuna ma tunnen end siin kui eesti suves, siis tundub mulle loogiline, et järgmine aastaaeg on sügis ja siis talv...

Kohalikud ootavad vihmaperioodi lõppu kannatamatult, septembris korjatakse saak, ning mitmed inimesed ootavad, et normaalselt äri teha, oodatakse, et poleks enam külm ning ei ole lõputut pori ning tugevaid vihmahoogusid. Näiteks vihmaperioodil on mitmete toodete hinnad kõrgemad, kuna transport on kehvade teeolude tõttu raskendatud, kohati isegi võimatu. Tooted, mida imporditakse kaugemalt on praegu kallimad, inimesed liiguvad vähem, kuna taksod ning mootorrattad küsivad rohkem, seega liigub potensiaalseid kliente vähem jne. Pealegi ollakse ka siin puhkusel pigem kodust eemal, või siis pikemalt farmis tööl ning külast kaugemal.
Vihmaperioodi nauditakse üksnes roheluse, saagikuse ning värske õhu pärast. Kuivaperioodi kõige ebameeldivam osa pidi olema tolm ning vahel liigne kuumus. See osa Kamerunist jääb mul vist siiski varajase lahkumise tõttu nägemata.

Üks pilt argipäevast:

Olivia Ilusalong

Tuesday, August 27, 2013

54. päev

Asjad

Pakkimine pikemaks perioodiks võib olla paras peavalu, kui ei tea täpselt, millistes oludes elama hakkad. Pakkimine kolmekuuliseks eluks Aafrikaks otsest peavalu ei tekitanud, aga mõtlemisainet ja planeerimist oli tühja seljakotti täites küll. Vabatahtlike manual’is on eelnevad vabatahtlikud ning Joshua nimetanud mõned vajalikud esemed, mida võiks kotti pista. 

Don’t forget 
Torch – a head-torch is especially useful 
Any medication you may need 
Toiletries – these are only possible to buy in Bamenda and are very expensive 
Good shoes – for hiking 
Mosquito net (if traveling around Cameroon) 
Rain gear – essential in rainy season 
Photocopies of your passport and other important documents 

Kui peaksin täna enda nimekirja koostama, siis minu jaoks asendamatud(või tunneksin suure tõenäosusega puudust) oleksid:

Led-lampide komplekt(pealamp+väike taskulamp) - tegemist üllatuslikult hea ostuga(hind u 18 eurot-Koduextra). Patareid olen pidanud vahetama üksnes ühe korra ning kasutuses on nad sagedaste elektrikatkestuste ning õhtuste/varahommikuste liikumiste pärast praktiliselt iga päev. Tegemist on väga võimsate lampidega, olen näiteks viibinud olukorras, kus minu lamp on näiteks ainus vajalik valgusallikas baaris, kui terve küla on blackout’is, samuti on nad talunud hästi niiskust ja vihma.

Crocs’i kummikud/sandaalid- kaalusin pikalt, kas investeering kummikutesse on siiski mõistlik - eriti just 45 eurot maksvatesse kummikutesse, samal ajal kui endal Walkingust ostetud kummikud kodus olemas. Põhjused, miks Crocs: 1) kummikute kaal - märkimisväärselt kergem, arvestasin, et tulen seljakotiga 2) kummiku töökindlus - ei ole veel kuulnud, et kellelgi oleks Crocs’i jalanõu purunenud vms.  Olen investeeringuga väga rahul - nendega on kerge kõndida, nad ei libise, nad ei ole kuskilt purunenud ega lase vett sisse, nad on mugavad ning ei aja jalgu nii väga higistama kui tavaline kummik. Asendamatud jalanõud vihmaperioodil. 


Veekindlad matkakotid - nende ostmise tõttu spetsiaalselt Nõmmele sõitmine oli seda väärt. Samuti ka kulutatud 20 eurot. Kasutame tehnika pakkimisel seljakottidesse. Lisakaitse niisukuse ning vihma eest. 

Niisked salvrätikud(babywipes) - liiga palju põhjuseid, milleks head. Kahjuks ei jätku vist reisi lõpuni piisavalt. 

Vihmakeep - vihmavarjust palju mugavam kaasas kanda. 

Sääsetõrje - oleks olnud ainult tarkust seda esimestel nädalatel rohkem kasutada ning oleks ainult meeldivam lõhn. 

Päikesekreem - päev, mil unustan kasutada, ei ole hea päev. 

Matkakäterätt - sõbrannalt laenatud(aitäh, Liina!) - hoidis kotis kõvasti ruumi kokku, isegi väga vihmastel ja niisketel päevadel saan kindel olla, et kuivab kiirelt.

Asjad, mis oleks võinud koju jätta:

Lühikesed püksid - hoolimata sellest, et hommikupoolikutel pigem soe, kui mitte öelda kuum, siis pole minul sobilik neid siin avalikult kanda. 


See, et oskasin üsna täpselt pakkida(tänase päeva seisuga) üllatab mind ennastki. Koju naasen loodetavasti kergema kotiga, kuna jätan Eestist kaasavõetud riided ja jalanõud, mis veel puhtaks ja terveks jäänud orbude projekti lastele. 

Hea tunne, kui tegelikult mitte millestki ei ole puudust ja midagi pole üle. Oskaks ma ainult ka kodus nii hästi majandada. 

Monday, August 26, 2013

53. öö

Pärlid ja kummikud.

Seisin Three Corners’il keset inimhulka ning otsisin tuttavat nägu. Jalgpallifinaal oli kohale meelitanud palju inimesi, keda tavaliselt pühapäeva õhtuti seal ei kohtaks, ning minu pilk jäi oodatud vastuseta. Korraga tuli minu poole Kingsley, kes minu segadust oli märganud ja küsis kuhu ma lähen. “I don’t know..” vastasin endalegi üllatava kindlusega. Mitte ükski baar ei tundunud ahvatlev ning Yaounde ööklubi(ööhüti) võitjate pidu polnud veel hoogu sisse saanud ning oli inimestest tühi. Kingsley küsis, kas ma tahan minna kaotajate peole? Et äkki seal on pidu, mis mulle võiks meeldida? Miks mitte, võitjate tähistamisele minek olekski olnud liiga aimatav käik. Kingsley leidis meile ratta, mis oli meid valmis kõrvalkülla Jinkwini viima. Imestasin, et õhtupimeduses on ka rattajuhid oluliselt rahulikumad, mine tea, äkki neil siis ikka on ohutunne, või nad on lihtsalt väsinud ja sõidavad aeglaselt.

Jõudsime 300 franki hiljem White House’i ette, kust kõlasid vaheldumisi mulle tuntud ning vähemtuntud hitid. Õhtu oli üsna jahe ning plaan õues istuda lõppes sellega, et lahkusin peagi sooja otsides siseruumi ning sattusin inimeste piirder6ngase, kus tantsimine oli kohustuslik. Viimase vindi peal raseda õrnas roosas kleidis noore neiu ning tema helesinises kleidis sõbrannaga tantsides hakkas mul lausa väga soe. Minul olid jalas roosad kummikud ning peas kootud müts ning olin isegi selle pisikese peokoha jaoks täiesti alariietatud. Õnneks olid kõrvas valged plastik pärlid, mis lisasid pisut glamuuri.

Tuttav nägu, keda Three Corners’il tegelikult otsisin oli Brown. Äkitselt seisis ta mu ees. “So how did you get here, and what are you doing here?” küsis ta arusaamatul pilgul.”I’m dancing...” vastasin. Ta ei saanud mu peale pahane olla, kuna hilines meie kohtumisele kolmes nurgas 40 minutit. Lihtsalt naeris.

Käisime korraks tantsupõrandalt ära ning tagasitulles tundsin muret, et ei tea, kas peaks Kingsley’t otsima minema. Sa ei pea muretsema, küll ta varsti teada saab, et sa siin oled, vastas Brown. Kuidas? Küsisin ilma pikemalt mõtlemata. Brown naeris valjult ning siis jõudis ka mulle “nali” kohale. Just samal hetkel kutsus keegi mind üle tänava karjudes “Ubangna”(kom keeles valge inimene).

Õhtu oli jahe ning rahvas oli valge maja peolt lahkumas. Mõnel oli see pisut keerulisem. Need inimesed ei mõistaks vingumist, et ööklubist lahkudest peab trepist alla minema, kuna nad pidid baarist lahkudes ületama sügava mudase kraavi, mis pärast mitut õlut mõnel päris korralik ettevõtmine oli.

Ei näinud ka meie seltskond seal olemisel rohkem mõtet ning küsisin Brown’ilt küsimuse, mida ma elus varem pole küsinud: “ Do you think it is possible to find a sober motorcycle driver in this hour?” Alguses ei saanud ta minu küsimusest aru. Siis mõtles. Siis naeris ja ütles “No”.  Rattaid, mille vahel valida aga eriti polnudki ning asusime taskulambi abil tagasi kolme nurka eesmärgiks näha ära üks korralik pidu Yaounde ööklubis.

Klubi ees seisis punt noori mehi. Trepist alla laskudes tundsin äkistelt niisket kuumust, mis sai üksnes tähendada, et sees on rohkelt pidulisi. See klubi oli minu esimene kogemus näha siin nii palju noori koos ruumi jagamas. Napid riided olid sellises palavuses täiesti õigustatud. Olin korraks täiesti segaduses, aga samas nii tuttavas olukorras. Sisetunne ütles, et minu külaskäik võiks olla pigem lühem ning kui tahan tantsida, siis pean seda tegma pigem varem kui hiljem. 

Sel hetkel kui playlistis mängis tempokas lugu, mille sõnu ja viisi ma teadsin, ning mida võis paar aastat tagasi igal klubi peol kuulda ja kui mitte ükski käsi mind ei puudutanud tagumikust, käest ega puusast ja kui ma oma silmad sulgesin siis tundsin end selles õhuta ööhütis kirjeldamatult rõõmsana. 

See õnnehetk oli üürike, aga siiski olemas. Mingil hetkel muutus olukord mu ümber tundus pingelisemaks, ja seda eriti siis kui ruumi sisenes mees, kellel küla silmis minule esimene õigus oli(pikk lühike jutt sellest, kuidas mulle pärast poole-tunnist vestlust armastust avaldati ning sellega mehe silmis midagi väga olulist saavutati). Ma ei soovinud enam sinna jääda, inimesed olid äkitselt agressiivselt purjus ning tundsin end ka kaitsepositsiooni võtvat, Brown oli tüdinenud, et inimesed tema käest minuga tantsimiseks luba küsisid. Mõned “ei ma ei soovi sinuga tantsida, palun võta oma käed minu tagumikult ära” juhtumid hiljem sai minu tantsuisu otsa ning tundus ka et õhk, mida hingata, ja lahkusin klubist. Jahe öö oli heaks lohutuseks.

Three Corner’sile oli jäänud veel üks kalamüüja, kelle piprakala mulle nii ahvatlev tundus. Muide viimaste kalade hind pole mitte väiksem, et müüja saaks neist lahti ja varem koju, vaid hoopis kõrgem. Küllap on siis inimesed nõus maksma, ning müüja koju ei kiirusta. 700 raha(tavaline hind 500) oli mul taskus olemas, et hiljem kala kilekotis ning kott näpuvahel maja poole kõndida. Ma tunnen siin pimedas kõndides, eriti koduteel väga turvaliselt, aga hirm tuleb siiski ka korraks peale ja seda koduukse juures. Ma ise ka ei tea täpselt miks, aga kodu läheduses tunnen end ebaturvalisemalt kui inimtühjal külateel. Kindlasti leiaksin selgituse aga olin kala söömise pärast liiga põnevil, et seda hirmu analüüsida. Lukustasin enda järelt ukse, kell oli saanud kaksteist öösel ning võtsin jalast mudased kummikud ja kõrvast ära pärlid.

Sunday, August 25, 2013

53. päev

We are together *

Mõtlesin, et kindlasti naudin teiste äraoleku ajal majas üksindust, aga pigem on mul isegi veel rohkem sebimist ja mujal olemist. Õhtuti on siin üksi pisut kõhe ka - sisalikud ja muud kutsumata külalised. 

Eilne pidu oli tore elamus - sain siinsete inimeste kohta nii mõndagi teada, kahjuks ka mitte meeldivat. Leidsin ööklubi näol koha, kus ikkagi saaksin teoreetiliselt oma lühikesi pükse kanda, sest seal on neidudel märksa vähem riideid seljas, kui tänaval. 
Mingi hetk tundus mulle, et meeste tantsimine oli minu ees nagu esinemine, aga siis märkasin, et minu selja taga on peegel, kus inimesed end tantsides imetlesid. Ilus hetk kui suunurgad paratamatult üles poole kiskusid.

Hommikul olin lubanud õmbleja Rahab’ile, et lähen temaga tema koguduse jumalateenistusele. Mingi hetk avastasin sajakonna inimese ees seismas ning end tutvustamas. Teenistus oli oluliselt lühem kui Belo kirikus, Rahab ütles, et pastor hindab väga inimeste aega. See oli temast kena, sest väljas oli kuum kuum ja päikseline ilm(kuhu jäi see eile?!) ning inimesed olid rahutud pärastlõunal toimuva jalgpalli finaali pärast. Division’i suvine turniir sai just täna oma märja(sadu ei jää taevasse!) ning penaltitega lahendatud lõpu. 


 Rahab'iga - kohe näha keda oli fotole sunnitud tulema.

Ootusärevus

Wester&President

Finaali puhul ehitati piire.




Varastatud hetk.  

Publik põõsas. 

Kingsley viimane tööpäev.


Pikk poiss tegi pilti. 

Pärast “publish” nupu vajutamist suundun taaskord uksest välja, sest kuuldavasti pidi võidu puhul suur gala toimuma. Võitjaks tuli kõrvalküla niiet on targem varem teele asuda, kuna libedus teeb liikumise pimedas oluliselt aeglasemaks, aga samas põnevamaks?!

Tänase päeva kõige kummalisem hetk oli istuda Three Corner’si workshopis ning rääkida kodustega telefonis. Eesti keeles rääkimine pani nii mõnegi inimese pead pöörama.  Saime komplimendi keele kõla kohta. 

Aitäh!


*Inimestele meeldib seda lahkumisel naeratusega öelda, ning see toob alati naeratuse ka minu näole. 


Saturday, August 24, 2013

52. päev

Kõik rohelised värvid
ehk mis juhtub kui lugeda Kameruni reisijuhti.


Teate, olen varsti nõus loobuma väljasõitusest laupäeviti, kuna need on viimased kolm nädalat olnud eranditult kõige vihmarohkemad päevad. Päevad, mil vihm ei oota pärastlõunat vaid tuleb hommikul kohale ning lühikeste pausidega sajab hilisõhtuni välja. 

Täna andsin veel võimaluse, ning organiseerisin end, Wester’it ning Browni külastama Lake Awing’i ning Bali’t. Reisiraamat Kameruni kohta märkis need huvitatateks ning lausa idüllilisteks(tervitan seda sõna kasutades Joonas Hellermaad) vaatamisväärsusteks selles piirkonnas. Taksosõit umbes 1,5-2 tundi tundus täiesti mõistlik teha üks ühepäevane reis Kom kuningriigist Awing kuningriiki.  

Nii me mõtlesime. Reisiraamatus kirjeldatud kolm kilomeetrit suure tee juurest järveni oli tegelikult vähemalt viis. Järv oli kaunis, kuid kui aus olla, siis ei midagi erakordset, meele tegi mõruks see, et järve äärest lahkudes soovis “järvevalvur” meie käest veekogu vaatamise eest ligi 4500 franki(7 eurot) küsida. See raha jäi tal kahjuks saamata ning me suutsime end kuidagi sellest olukorrast välja keerutada. Mitte halva pärast, aga meil lihtsalt polnud väikseid kupüüre, millega usinat järvevalvurit toetada. Ehk oleks ma külastust rohkem nautinud päikese käes mõnuledes ning ujudes, aga siin piirkonnas on järved enamasti pühad kohad, kus elavad hinged ja ujumine seega keelatud. 

Tegemist oli ühega nendest rännakutest, kus teekond tähtsam kui sihtpunkt. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et  näen vist ühe väga vihmase ning jaheda jalutuskäigu ajal ära kõik rohelised värvid. Ja see oli tõesti üks lummavalt idülliline vaatepilt. 




Lake Awing




Ujumiskoht?


Porgandikasvatus






Suurele teele tagasi jõudes polnud kõige lihtsam tegu autot saada ning kilomeetrid meie jalge all aina kadusid. Bali külastamiseks oli juba liiga hilja ning külm oli kontide vahel nagunii, seega polnud mõtet lasta end sellest kurvastada. 

Napilt pimeduse eel jõudsin siiski koju, võtsin suurima hea meelega jalast sokid, mis märjad juba ennelõunast alates ning soojendasin pliidil jalavanni jaoks vett. Elekter on majast läinud, aga sellest hoolida pole mõtet, kuna olen juba ära harjunud. 

51. päev

Päev, kui polnud midagi teha aga jäin igale poole hiljaks ehk

Keerulised küsimused osa 2

Reedene päev oli mõnus vaheldus kõigest, mida varem olen kogenud just vestlusteemade pärast. Sain nii mõnegi teadmise aga veel rohkemate küsimuste võrra rikkamaks rääkides ennelõunal Browniga, pärastlõunal Joshua nõbu Davids’iga ning õhtul belglase Westeriga. Enamasti puudutavad need inimeste vahelisi suhteid külas ning huvitavaid nähtusi, veendumusi, mis nendega kaasas käivad. Toimusid tõsised arutlused teemal, mida kõike võib kollektiivne inimmõistus kokku mõelda, ning mis juhtub siis kui lasta üksnes sellel mõttemeelel end juhtida. Ma saan aru, et minu jutt praegu on hägune, aga hetkel on veel vara. Tahan olla kindel, et ei postita üksnes ühe inimese arvamust vaid kogun kokku rohkem infot. 

“Kui noored mehed siin ütlevad nad pole abielus, väites sellega samal ajal, et neil pole ka lapsi ja kui enamasti igal noorel naisel on siin laps, siis kes on isad?”



Varsti. 

Friday, August 23, 2013

50. öö - Vahekokkuvõte: Kes? Mis? Kus? Mida? Kuidas? Miks?

Alles nüüd hakkan aru saama, et võtsin ette üsna ambitsioonika plaani - kirjutada 99l järjestikusel päeval elust Belo’s/Kamerunis nii, et teistel võiks olla siit midagi lugeda. 
Ja miks üldse iga päev kirjutan? Seda ma enam ka ei tea, aga tundub kuidagi kummaline asi nüüd pooleli jätta. 


Ma ei saanud eile öösel hästi und ja mul tuli mõte, 50ne päeva täitumise puhul on võib-olla mõistlik teha pisike vahekokkuvõte.



Kes? 

“Ini yemi gyu Anniken” 




Joshua - Rudec’i president, juhib kõiki projekte organisatsioonis ja on enamasti argipäevas tegemistega väga hõivatud. Väga pühendunud mees, kelle eest lapsed aukartust tunnevad ning kellesse inimesed suure lugupidamisega suhtuvad. Tal tundub kõik suurepäraselt välja tulevat, veel veidi võiks ta harjutada mootorratta käikude vahetamist. 



Yuri - Minu Glen partner Saksamaalt, töötame igapäevaselt koos, et teha dokumentaalfilm Rudec’i kõige tähtsamast tegevusest, milleks on toetada 55-e orvuks jäänud lapse/noore haridusteed. Lisaks sellele jäädvustame muid tegevusi(Women’s empowerment, water project, bench project), et need näitlikustamiseks ning tagasisideks organisatsiooni tegevuse kohta laadida üles Rudec’i kodulehele.

Ida - Glen partner Saksamaalt. Ühines meie projektiga, kuna tema praktika Kameruni põhjaosas turvalisuse kaalutlustel tühistati. Hetkel otsib ta Joshua abiga endale tööd, mis tuleks Rudec’i arengule kasuks. 



Koju naasenud vabatahtlikud:

Pierrick - 19-aastane noor prantslane Lyonist, kes tuli vabatahtlikuks suvekooli õpetajaks. Viibis siin täpselt neli nädalat. Naases prantsusmaale, et minna ülikooli õppima kirjandust.

John - 21-aastane noor britt, kes saabus Belosse mais, ning õpetas samuti suvekoolis ligi 12 nädalat. Naases, et jätkata õpinguid Coventry ülikoolis Disaster Management'i erialal.

Kohalikud:

Brown - kunstnik, kes töötab igapäevaselt kõigega, millega tema juurde tullakse. Enamasti näen teda kaunistamas värvidega mootorrataid ja kirjutamas kaupluste silte. Sellest vabal ajal maalib. Ta on lahkelt saatnud meid mitmetel väljasõitudel(teekasvandus, kuninga külastamine) ja matkadel(Nijnikemi mägi, kosed Belo vahetusläheduses). Mulle isiklikult meeldib, et võin teda alati ükskõik mis küsimustega siinse elu kohta tülitada. Ta naeratab või naerab ja alati vastab. :)



Grace, Princess Martha, Remedy, Marcel, Betuel, Zeta-Zel, Zidane - Rudec’i filmi tegelased, keda kaameratega aeg ajalt külastame ning nendega koos filmiks materjali kogume. 


Ernest ja Daniel - Ndop’i  AIDS’i vastu võitlemisega tegeleva organisatsiooni aktivistid, kelle mõned projektid ka Belo kandis aset leiavad. Veedame rohkem aega koos, kui nad siin aeg-ajalt kõrvalkorterit rendivad. 

Rahab - Belo fashion house’is töötav õmbleja, kellega minul isiklikult palju suhtlemist, kuna ta on valmistanud mulle mitmeid kauneid kleite ja seelikuid. Soe ja armas inimene, kes alati rõõmsalt telefonile vastab ning alati külla kutsub. 

Raoul - mees, kelleta poleks mul ühendust muu maailmaga. Müüb telefonile krediiti ning internetti. Vabalt ajal on räppar ning mängib Belo meeskonnas jalgpalli. 

Bless - esimeste nädalate kõige sagedasem külaline majas, hea huumorimeelega 10-aastane aktiivne poiss, kes alati kõige kummalisemate küsimustega oskab üllatada. 




Kus?

Kui me nädalavahetusel väljasõidul ei viibi, siis elame koos vabatahtlike rendikorteris Belo keskusest mõne minuti kaugusel. Belo on küla, mis ümbritsetud mägede ja kaunite koskedega. Elanikke mõnituhat. Kõige tähtsam on küla keskus, mida kutsutakse Three Corner’siks, seal asuvad ärid ning toimub iganädalane turg. 

Mida?

Inimesed, kes siin elavad on kom ning keel, mida siin räägitakse on samuti kom(lühend Kingdom of Mountains’ist).

Kõige levinum ja iseloomulikum toit on fufukorn ja jamajama. 
Fufu - maisijahust valmistatud “pall”
Jama-jama - mustikalehtedest valmistatud lisand, kuna fufu enamasti pigem erilise maitseta. 

Süüakse rooga kätega -  murrad tüki fufu’st, mudid käes ühtlaseks ning kasutad seda, et võtta teisest kausist jamajamat. Maitseb imehästi! Minu lemmiktoit kindlasti. Eriti kui 
Tänavatel müüakse palju maapähkleid ja puffpuffe, mis on rasvas praetud saiatoode. 
Õhtuti käivad naised baarides müümas grillitud Maroko kala, see tuleb päris pika tee Belo’sse ning on saab siin piprase kastme ning lisandi, mille nimi mul kohe üldse praegu meelde ei tule. 

Pipar/tšilli - üks tähtsamaid maitseaineid mida armastatakse kasutada rohkelt. 

Söögist/joogist tuleb täiesti eraldi jutt - mul lihtsalt veel palju avastada. 



Kuidas?

Hästi. Rahulikult. Nädalad siin on möödunud kiirelt, päevane rutiin on enamasti paigas ning selle raames on hea ja mugav töötada. Belo on turvaline ning väike koht, kus inimesed alati lahkelt külla ootavad ning ei pane üldse pahaks, kui sõber kaamera kaasa võtame. 




Thursday, August 22, 2013

50. päev

Päev kodus. Raamatud.
Õpetaja eneseanalüüs.

Palavik on taandunud, aga pole nõrka enesetunnet endaga veel kaasa võtnud. Tean end ja tunnen, et päev puhkust kulub mulle ära. Kirjutasin lastele ukse peale sildi, et kahjuks täna külalisi vastu ei võta ning samuti andsin kokale vaba õhtupooliku öeldes, et üks suur potitäis suppi on kõik, mida vajan. Tõesti, vürtsikalt kuum köögivilja supp oli lõuna ajal kõige parem lohutus kehale ja vaimule. Mul on kindel eesmärk terveks saada, et saaksin nädalavahetusel kuhugi reisida. Belo’s resideerub veel üks eurooplane - belglane Wester, kes viib läbi küsitlust oma magistritöö jaoks. Tema argipäev koosneb kohvikasvatajatega intervjuusid läbi viies ning ta pakkus välja, et võiksime nädalavahetusel kuhugi koos minna. Brown oli nõus tulema giidiks - meie viimastel väljasõitudel on tema kohalolek olnud väga suureks abiks, kuna enamasti minu kümnesõnalisest kom keele oskusest ning naeratusest ei piisa. 

/---/

Ida leidis turult kasutatud raamatute leti ning ostis kaks luuleraamatut ning kooliõpiku Kameruni ajaloost, mida olen aeg-ajalt sirvinud. 

Sooviksin teiega jagada üht luuletust(Noel Machin African Poetry for Schools book 2) ning kooliõpiklikult kaasa antud ülesandeid. 

I’ve tried the altar. I’ve tried the court, 
All they talk about is this “new culture”
They talk about “equality” and “divorce”
They shout it so much my ear-drums nearly burst:
One wife for one man.

My fathers father had plenty of wives.
He did all right without all this “equality”
And the was the boss in his own house. 
But that was before the white man came with his
One wife for one man.

Tell me how a man can keep a woman from being bossy
When she knows she has no bossy rival.
Suppose it is God’s will she has no children. 
I tell you, the man must have been crazy who suggested
one wife for one man. 

Just tell me how one wife can be enough for a man?
What can make a man stay home all the time
When his one wife is pregnant?
How many children can one woman bear,
When there’s just one wife for one man?

Suppose your wife has only female children;
Suppose your wife is educated and doesn’t know how to cook;
Then how can you tell a man he can’t escape
Unless he divorces her. Man, this “new culture” is terrible:
With one wife for one man!

Frank Aig-Imoukhuede

  1. Describe the person who is speaking. What do you imagine he looks like? Where does he live and work?
  2. Although it is amusing, the poem is about a serious subject. Write an argument between two people one whom believes in “One wife for one man” and the other who doesn’t. 

Luuletustest pea huvitavaid mõtteid täis uurisin kooli kirjakasti. Uue kooliaasta lähenedes on toimunud seal suurem aktiviseerumine. Pean siit kaugelt valmis meisterdama uued aine-ning töökavad ning avastasin piinlikkusega, et mul on lõpetamata eelmise aasta eneseanalüüs. Sealhulgas ülesanne märkida eesmärgid uueks õppeaastaks. Pean tunnistama, et nii suure distantsi pealt(aeg/ruum) on see päris keeruline ettevõtmine. Aga mitte võimatu. Nagu õpetajaks olemine vist üldse. 

Vihma sajab, kirik mängib trumme ning “laulab” oma tavalist ratatatatataaa laulu ja lapsed mängivad akna taga jalgpalli.