Taaskord alustasime päeva orbude projekti laste külastamisega. Meie õnneks tulid juhuslikult kaks tüdrukut Rudec’i kontorisse vahetult enne kui jõudsime teele asuda. Tüdrukud olid häbelikud ning vaiksed. Mõistsime, et selline intervjuu meetod ei sobi meie filmi eeltööks ning mõtlesime välja uue plaani - korraldame enda vabatahtlikke majas päeva, mil kõik projekti osalised saavad külla tulla ning vabalt suhelda. Mõtleme välja tegevused ja mängud, mille käigus peaksime häbelikkusest üle saama. Samuti saavad nad harjuda meie aktsendiga. Mitmed on maininud, et meid on raske mõista just selle tõttu.
Chicken project’i osaline Grace võttis meid samuti avasüli oma kodus vastu, rääkisime tema argipäevast ning sellest, mis teda õnnelikuks teeb. Ta on viie lapse ema ning lisaks nendele elavad majas ka kaks lapselast. Läheme neid filmima järgmisel nädalal, siis saan ehk lähemalt temast ja tema perekonnast kirjutada.
Pärastlõunal sõitsime Bamendasse(linn u. 400 000 elanikku), kus elutempo hoopis midagi muud kui pisikeses Belos. Linn kihas teeäärsetest äridest ning inimestest tänaval. Saime seal ka oluliselt rohkema tähelepanu osaliseks kui Belo’s, kuid soovime kindlasti tagasi minna, sest sealne turg/melu tundus olevat midagi, mida tahaksime lähemalt uurida. Ja kogeda.
Esimene reis möödus enamasti Johni Western Unionis oodates, mis võttis umbes 1,5 tundi aega. Me uurisime sel ajal lihtsalt inimesi tänaval. Palju nalja sai sildiga WU kontori seinal, kuhu oli kirjutatud: “If we threat you bad, tell us but if we threat you good, tell everyone.”
Poster seinale?
Taksosõit oli minu jaoks paras hirmufaktor, unistasin, et oleksin julgestuseks ühe dringi Bamenda baaris teinud. Jäime pimeda peale, ning vihmasadu ei jäänud ka taevasse. See oli üks hetk teel tagasi Belosse, kui istusin poolenisti autoukse käsitoel ning Yuri põlve peal, pea surutud pisikese auto lakke ja vaatasin udusest aknaklaasist kuud ja sain aru, et ma olen nüüd Kamerunis. Ja see tunne oli tegelikult päris hea.
Õhtul leidsin arvutist laulu: http://www.youtube.com/watch?v=RdBcfRhzzAA
Yuri ütles, et kuuleb seal laulus alati fraasi: “I’ve got some brains down in Africa”
See sobis eilsesse õhtusse ideaalselt.
No comments:
Post a Comment