27. päev

Kell on 6.30. Teel Rudec’i orbude compound’i juurde tunnen vastupandamatut vajadust laulda kõvasti tuttavat viisi sõnadega “Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi, sest teavad kõik...”

Taramtaraa. Ainus põhjus meie nii varajaseks külastuseks oli laste vanaema, kes hiljemalt kell 8 läheb farmi, ning ei saanud meid muul ajal vastu võtta. Leppisime lühikese visiidi ajal kokku, et filmime neid reedel, mil kõik lapsed majas olemas on. Jagasime nendega keedetud maisi ning küpsiseid ning nende juurest lahkudes polnud veel hommikune udugi jõudnud kaduda...

Õhtune udu saabus vahetult enne päikeseloojangut. Lõpuks oli mul aega teha pilt ühest ilusamast avastusest meie koduses elus. 

Aga need on ju kõigest puud? Vaadake, aga õhtupimeduses muutuvad need puud poisiks ja tüdrukuks, kes istuvad pingil...vaidlesime majarahvaga pikalt, kas seisavad või istuvad - otsustasime, et istuvad, kuna on seal juba päris kaua olnud. Neiu paremal muidugi aina hõreneb. Loodan, et vihmaperiood on neile kerge.

Käisime Brown’il külas, klõpsasin juhuslikult tööhoos ühe pildi. Hiljem vaatasin Slumdog Millionaire’i ning kuulsin seal sama ütlust - vahetult enne, kui üks peategelastest surma sai. 

Mõlemad kogudused on täna aktiviseerunud. Muusikat ning lärm on moodustanud meie ümber ringi... Iseenesest harjub ju sellega ära, kui kellaajad on mõistlikud. 

Filmi lõppedes ja hetkelises vaikuses kuulsin elutoas võõrast häält. Läksin uurima, ning kuigi saabusin poole jutu pealt sain aru, et mees, kes meid külastas oli HIV positiivne ning palus meie aega, et me teda ära kuulaks. Olime mõnes mõttes valmis sellisteks olukordadeks, aga samas pisut kohmetud. Siiski tunnen, et meil on majas väga kokkuhoidev ning mõistev seltskond. 

Õhtusöögi lauas tuli jutuks Pierricku lahkumine nädala pärast. Ta tuli üksnes üheks kuuks ja tunnistas ausalt, et temale kuust ajast piisas. Ma jäin mõtlema, et minul oleks pärast nii lühikest aega küll kahju lahkuda. 

Ja pealegi, just läheb huvitavaks. 

Õmbleja Rahab 

...

26. päev

Kodu

Jehoova tunnistajad tunnevad end siin koduselt ja koguvad  iga päevaga aina rohkem energiat. Elektrikatkestuse ajal oli kuulda mitu tundi järjest mitmehäälset laulmist ning täna hommikul äratas mind nende naer akna taga juba kell 5.30 hommikul.

Ma pole päris kindel, kas nad üldse magavad. 

                                                             Kohtumine lastega-Zidane

Ennelõunal jalutasime ringi ning näitasime Ida’le kontorit ja kooli. Panime paika kõik selle nädala filmimised, ning avastasime koduteel juhuslikult Belo “rikaste” elurajooni. 

Kuum päike lõpetas meie hellitamise ja alla sadas suurem kogus sedasamust. Täna olime selle üle rõõmsad, sest saime suure saju ajal end hoovi peal pesta. Igatsus puhtuse järgi oli liiga suur. 

Lisaks meie enda õhtusöögile olime palutud meie landlord Bobbie-Sami juurde traditsioonilist fufu ning jamajama't sööma. See maitses suurepäraselt, õhtusöögile lisaks saime diivanitel lõõgastuses nautida Kameruni televisiooni. Riigi põhikanal teeb saateid vastavalt piirkonnale inglise/prantsuse keeles, ning lisaks asjalikele uudistele tegime tutvust telenovela'de ning reklaamipausidega.
Meid kutsuti lahkelt alati külla uudiseid vaatama. Pean tunnistama, et kasutan kindlasti seda võimalust mõned korrad ära. Saaksin siis ehk midagi täpsemalt öelda/jutustada.
Samuti sooviksin korra näha korterit, mis mind suu ammuli imestama pani - lühtrid(säästupirnidega!), lugematud fotod seinal, Jeesuse hologramm pilt, sajad kunstlilled, ning suur televiisor.

Kodu, mille sarnast ma siin polnud veel näinud. Kui üldse. Abikaasasid oli tal kaks.

25. päev

Lihtne elu

Juba kolmandat pühapäeva järjest ärkan selleks, et käia varahommikul turul ning küpsetada hommikusöök kogu majale. Ja ma naudin hommikust toimetamist aina enam, eriti pärast seda kui harjusin ära selle pisut kõvera panniga. 

Jätkasime oma päeva kolmetunnise matkaga lähedalasuva kose juurde. Teejuhiks seekord kunstnik Brown. Ilm ei kannatanud mingit kriitikat(v**m!), aga meil õnnestus suuremate vigastusteta tagasi koju jõuda. Ma libisesin ja kukkusin kõigest korra(mais!).

Pärast vürtsikat lõunat(oleme endiselt segaduses, kui terav on kohalik tšilli) suundusime kodule lähedal asuvale “vaateplatvormile” - kohta, mis oleks kindlasti vaateplatvorm, kui ta tegelikult ei oleks kooli jalgpalliväljak. 

Eile alanud elektritkatkestus polnud kella üheksaks õhtul lõppenud. Pimeduse saabudes tegevust otsides kogunesime elutuppa küünla valgusesse istuma. Ida kirjutas meie suure laua taga käsitsi kirja oma kallile inimesele ja tunnistas, et vist ei teeks seda, kui mõnel elektroonilisel vahendil oleks pisut akut või laes põleks pirn. 

Istusime diivanil, avasime kamba peale pudeli veini ning rääkisime, vaikisime ja naersime. Jutt oli taaskord kõigest ja naer vahel mitte millegist.

Ootamatult tuli tagasi elekter  - Pierrick kuulab telefonist muusikat, Yuri loeb korralikku valgust nautides raamatut, Ida ja John läksid magama ja mina kirjutan... Ja ma pean tunnistama, et elekter lammutas ära selle, mis tegelikult oli palju ilusam. Pole ammu sellist muutust/tunnet nii tugevalt kogenud.  

/---/

Majast puudub veel vesi ja internet. 

24. päev

Bamenda.

Meie teine “reis” Bamendasse oli pisut pikem kui esimene. Meie eesmärk number üks oli süüa liha(soya on Belos ainus valik lihaks - kui juhuslikult endale kitse/kana ei osta). Kitsest tuleb järgmisel nädalal rohkem juttu. Kellele tapmise lood ei meeldi, siis kolmapäevast kokkuvõtet ei soovita lugeda. Ise ma kedagi ei tapa. Pilte ma sellest ei lisa. 

Igatahes. Kohtasin tänaval tuttavaid poisse Jeesuse kaaluga, mis loodetavasti see kord valetas(taimetoitlus ei ole näljutamine:)) ning leidsime mehe, kes müüs külma jogurtit, mis maitses kuumal päeval eriti värskendavalt. Samuti jooksime juhuslikult kokku Ernest’iga(vt. 8. päev), kes aitas meil hea restorani leida, kus me kõik saime mõnusalt liha nautida. 

Teine eesmärk oli osta Joshua pulmaks veini - Bamendas oli pisut suurem valik kui üks. 

Korraks oli kolmandaks eesmärgiks juust, aga siis sai meie aeg otsa, kuna otsustasime minna vastu Rudec’i uuele vabatahtlikule Saksamaalt(samuti GLEN partner) - Ida’le. 

Järjekordne ebameeldivalt palav ning kitsas ja ohtlik taksosõit hiljem jõudsime tagasi väiksesse Belosse. Ma vaatasin ainiti Idat, kes kõike naeratus näol vaatas ja imestas. Mulle tundub uskumatu, et kolm nädalat tagasi olin ise samas olukorras. 

Olime pisut eksperimenteerivamas tujus ning läksime kõrvalasuvasse lärmakasse ning trumme mängivasse kirikusse. Seal oli üritus täies hoos ja meid kaasati samuti tantsu, kuigi kauaks me ei jäänud. Ärkasin kella 4 ajal öösel selle peale, et nad lõpuks olid lõpetamas laulmist. Tõeliselt väsimatud. 

23. päev

Enne kui 22. päev lõppeda sai, otsustasime “linna” peal ühe tiiru teha. Pärast õlut baaris tuli poistel peale suur lihaisu - ainus liha, mida siin valmisküpsetatult müüakse on “soya”. 

Näeb välja selline:

Leidsime need ühe baari ees olevalt laualt vihmavarju alt. Õnnetuseks polnud aga ühtegi hinge läheduses, kes oleks neid müünud. Olime ehk maksimum kaks minutit seisnud, kui kõrvalmajast väljus valges öösärgis vanem naisterahvas, kes üsna pahas tujus poistele need lihatükid puidust toki otsas ulatas. Kahetsesin, et mul polnud millegagi seda kummalist hetke jäädvustada. 

Nädala viimasele tööpäevale olime planeerinud filmimise Rudec’i kõige pisema orvu Printsess Martha juures. Jäädvustasime paari tunni jooksul kõik tema olulised tegevused - söök, uni, vann, riiete vahetus, mäng... Jäime filmitud materjaliga esialgu rahule. Kindlasti külastame neid kaameratega veel. Imestasin seal olles üksnes ühe asjaolu üle - nad panid pisikesele nii palju riideid selga(väljas oli kindlasti sel hetkel üle 30 kraadi sooja). 

Päike paistis veel ka pärastlõunal, ning sellist aega ei saa siin raisata. Tutvusin esimesel nädalal kohaliku kunstniku Browniga, kelle workshop asub Three Cornersi lähedal. Ta kutsus enda juurde joonistama ning niisama olema. Selline niisama olemine kellegi juures on siin hästi tavaline. Tänane päev tundus selleks ideaalne. Tema tegi tööd, mina üritasin mitte segada, aga mul oli selleks liiga palju küsimusi...

Kunstniku argipäev

Workshop

Hiljem näitas Brown mulle Belo kõige populaarsemat ujumiskohta, aga teatas kohale jõudes, et praegu muidugi ujuda ei saa, sest vool on liiga tugev. Väljas oli endiselt kõrvetav päike, värskendav vesi oleks ära kulunud küll.

Täna õhtul suundume linna kurikuulsaimasse ööklubisse tantsima.

Mugandades Pierricku tsitaati: “It will be an interesting experience”

Homme seiklused Bamendas - jäätise, veini ja liha otsingule. 

22. päev

Ashing

Ärkasin hommikul üsna ebamugavas olukorras-  kõik minu kellad näitasid eri aega, ning polnud päris kindel, milline oli õige. Elutuppa astudes avastasin, et olin hommikusöögile sisse maganud. Lisaks sellele oli mul selja taga rahutu öö, mil uni katkes korduvalt, ning enesetunne oli kehv. Lükkasime selletõttu filmimise päevakese edasi, kuna ma ei suutnud end kuidagi lahkumisvalmis seada. Poleks pidanud vist hõiskama, et tunnen end suurepäraselt. Õnneks lohutas mind see, et nagunii sadas väljas vihma, ning filmimine oleks olnud keeruline ülesanne. 

Pärastlõunaks oli vihm lõppenud, ning mõtlesime minna taaskord Belo walki avastama. Sihtkohaks Ashing, mis on Belost umbes 5-6 km kaugusel. Vabatahtlikult ühines minuga jalutuskäigule Yuri, leidsime sihtkohas üksiku baari, ning veetsime aega ilusate laste, tigedate kukkede ning sõbraliku baarmani seltsis. Korraks tundsin, et olen puhkusel. See oli ideaalne koht, kus lihtsalt olla. Veetsime aega rääkides kõigest ja mitte millestki. Mulle tundus, et mu päev algas alles siis. Uskumatu, kui kaua võtab vahel aega, et ühest kehvast ööst toibuda. Õnneks on homme uus...

Vaade Ashingu baarist(kuked ja lapsed ei jäänud peale:))

Filmimine Grace'i juures

Õpik

21. päev

21 argist tähelepanekut

1) Külarahval on oma viis kättpidi teretamiseks, mis sisaldab ka mingil hetkel nipsu tegemist. Olen endiselt lootusetult saamatu selle nipsu ajastamisel.

2) Suur avokaado maksab 50 (0.07 eurosenti), jook baaris 500 

3)Mõtlesin, et teen avokaadodest oma kuivade juuste jaoks maski, aga siis sõin need ära. Nii maitsvad!

4) Vannituba ei ole endiselt soe ning kutsuv koht.

5) Belo küla teedel vedeleb mitmeid jalanõusid. Alati üksikult. Muud prügi on vähe. 

6) Bamendas kõndisid tänaval lapsed ringi kaaluga, ning pakkusid raha eest võimalust kasutada. Ma andsin raha ja jätsin võimaluse kasutamata. Muuseas oli kaalu peal Jeesuse pilt, aga see polnud põhjuseks;)

7) Olen aru saanud reeglist, et mida varem hakkab sadama, seda kauem sajab. Mida hiljem hakkab sadama, seda hullem sadu on. Midagi ei jää taevasse. 

8) Elektrikatkestusi on päevas vähemalt üks, enamasti kestavad mõne minuti korraga. 

9) Täna oli minu esimene tõeline kohalik hommikusöök. Fufu oli üllatavalt maitsev ja väga toitev.

10) Üksnes taimetoidu tarbimine või midagi muud selles keskkonnas on aidanud minu allergial tagasi tõmmata. Enesetunne suurepärane.

11) Pierrick ostab valget saia aga see kaob salapäraselt.

12) Leidsime poe, kust saab veini. Valikus üks vein(1500 raha). 

13) Meie laud:

14) Jehoova tunnistajad elavad järgmised kolm nädalat meie kõrvalkorteris. Seal on lugematul hulgal inimesi ning laulmine kestab varahommikust hilisõhtuni. 

15) Linnud on imeilusalt värvilised, aga liiga pisikesed ja kiired, et saaks neid pildile. 

16) Metsikud loomad, keda olen kohanud: prussakad, sisalikud, ämblikud.

17) Õhtuti tundub kellaaeg alati hilisem kui ta tegelikult on. 

18) Meie vinge pesukorv:

19) Poisid laenasid naabritelt suhkrut. Pierrick hõiskas:  “It will be a f***ing experience”

20)Külas on mees, kes töötab õpetajana aga suvel pöörab täiesti hulluks. Kuuldavasti on tal mingi needus peal.

21) Lehmad kõnnivad üksnes üles, aga mitte alla. 

20. päev

Kom nädalas on 8 päeva. Iga 8. päev on turupäev, ning sellele järgnev päev on samuti vaba. Eelmisel nädalal oli turg esmaspäeval ning tööst vaba päev teisipäev. See nädal oli turg teisipäeval ning homne päev taaskord vaba farmitöödest. Lisaks sellele on vaba ka pühapäev. Mingi keeruline erand oli siis kui turg peaks olema pühapäeval ning teoreeriliselt järgmine turg järgmisel päeval ehk esmaspäeval... 

Joshua pulmad on 1. augustil, neljapäeval, mis on järgmise nädala kom pühapäev. Riided oleme õmbleja käest kätte saanud. Need on kirjeldamatult kirjud, ning oleme veendunud, et kom pulma minekuks on rõivad ideaalsed. Iseasi, kas neid kunagi ka kodumaal avalikus kohas kanname(rohkem ehk poiste riiete puhul).Tegime pildid ka ära, aga kuna soovime, et see oleks Joshuale üllatus, siis ei saa neid kahjuks enne järgmist nädalat blogisse postitada.

Tänahommikune filmimine kliinikus läks sujuvalt, kaamera ees olev neiu ise oli hästi rahulik ning töötajad samuti loomulikud ning abivalmid. Vahetult pärast tehnika kotti pakkimist hakkas sadama. Kell oli 10.45, ning aimasime, et see midagi head ei tähenda. Täna on päikest ning kuivust olnud ainult mõnekümneks minutiks korraga. 

Püüe turule kohalikke delikatesse ostma minna lõppes vihmasajus ning mudas. 

Vihmavarjus

Kangapood

Turult koju.

Kahekümnes öö saabub vara, kuna läheme homme filmima juba kell 5.30 hommikul. 

19. päev

19!

Ärkasin hommikul naeratusega, sest lõpuks ometi olid ka minu unenäod jõudnud Kameruni. Eelnevatel päevadel olin unes näinud üksnes Eestis olemist, tööl käimist, pakkimist, lennuki peale kiirustamist ning inimestega hüvasti jätmist. Täna öösel nägin esimest korda Belot, ning inimesi, kellega olen siin tutvunud. Ma poleks arvanud, et minu alateadvusel võtab 19. päeva aega, et jõuda sinna, kus ma teadlikult viibin. 

/---/

Hommikupooliku veetsime eelmisel päeval tehtud videosid vaadates. Meie arutluse, ning vaatamise katkestas ootamatu külastus Joshua poolt, kes soovis meiega paika panna mõningaid kohtumisi nädalaks. Homme hommikupoolikul filmime noort neidu, kelle puhul praegu palju küsimusi ning kahtlusi õhus on ning kolmapäeva veedame Grace’i juures, kes on Rudec’i Women’s Empowerment projekti üks võtmeisikuid. Lõpuks ometi on tekkinud reaalsed filmimise plaanid, ning treatment tulevase filmi jaoks. Iga päevaga hakkavad kogemused ja ideed võtma reaalset, peaaegu, et käega katsutavat kuju, mis minu jaoks filmitegemise nii nauditavaks teevad. 

Täna õhtupoolikul tähistame Pierricku 19-ndat sünnipäeva. Õhtusöögi lauas meenutasime, kus omadega selles vanuses olime. 

John elas Inglismaal ning meenutas, et sel (elu)aastal püüdis keegi teda esimest korda jalaga näkku lüüa ja ebaõnnestus, ta visati esimest korda ööklubist välja, ta ajas pea kiilaks, ning läks taipoksi trenni... Hiljem jäi pisut murelikuks, et tal ainult sellised vägivaldsed mälestused ning rääkis loo sellest, kuidas aitas tänavale magama jäänud võõrast meest koju. 

Mina elasin Tartus, ning sain 19-aastaseks vahetult enne keskkooli lõpetamist. Selle aastanumbri sisse jäi kolimine Tallinnasse ning esimene kursus Balti Filmi-ja Meediakoolis, uued avastused ning töökoht UpUpis.

Yuri meenutas, et kolis 19-aastaselt Brasiiliast Saksamaale ning sai esimest korda tunda, mida tähendab pidev külmatunne. Ta ütles, et istus diivanil ja värises külmast ning õde kamandas teda kampsunit selga panema. Samuti külastas ta esimest korda muusikafestivali, kuhu sai telgiga ööseks jääda. 

Pierrick’u esimene päev 19-aastaselt algas meie seltskonnas ning kingituseks saadud kolme purgi Tartinaga(Nutella laadne toode), mis teda kirjeldamatult õnnelikuks tegi. Belo argipäeva pisikesed rõõmud. 

Palju õnne, Pierrick!

18. päev

What makes you happy?

Aimasime ette, et orbude projekti lastega tuttavaks saamine ei saa olema lihtne ülesanne. Kutsusime nad täna endale majja külla, et saaksime koos mängida, joonistada ning vestelda. Kaamera panime vestluse ajaks üksnes muuseas ruumi, et saaks hiljem analüüsida ja mõelda, keda võiks juurde filmida. Huvitavaid lugusid oli lastel rääkida küll, kahjuks jäi neil tihti julgusest puudu - julgusest üldse ja siis julgusest inglise keeles rääkida(mõne lapse puhul palusime tõlkida). 

Väikeseid vestlusi, kus nad rääkisid joonistusest, mille eelnevalt teinud olid, viisime Yuriga läbi korda mööda. Pildil kujutasid nad enda elu tähtsamaid inimesi, tegevusi, kohti jne.  Hiljem saame arvutist vaadata kõnelusi, milles ise ei osalenud.

“But not today...” ohkasime peaaegu, et ühest suust sest neli tundi kestnud tegevused ligi 15ne lapsega olid meil üsna ära väsitanud. 

Üks vestlus 16- aastase tüdrukuga jäi kauemaks minusse, mulle tundus, et tal oli midagi väga olulist hinge peal, mille jättis ütlemata, kuigi oleks vist tahtnud... Ma proovisin veel hiljem temaga rääkida, kuid siis ütles ta vaikselt, et tema ainus mure on see, et tal pole kingi millega sügisel kooli minna.

Kohtasime turul käies Joshuat, kes uuris meilt hommikuste tegevuste kohta. Seda neidu ja minu vestlust temaga mainides jäi ta tõsiseks ja ütles, et peab talle rasedustesti tegema. 

Vaikus. Sositasin omaette, et äkki olid mureks kõigest kingad...

Hetkel on Rudec’i programmis kirjas, et kui sponsoreeritav jääb rasedaks, siis ta enam toetust ei saa. Viimases newsletteris oli näide ühe teise neiu kohta, kelle toetamisest organisatsioon loobus.

We are also sorry to announce that one of our orphans, Claris, has been removed from our orphan project, due to her pregnancy. In an attempt to encourage success in the orphan project, RUDEC created a “child sponsorship agreement”, which requires orphans to take seriously their opportunity which so many other children do not have. 

If orphans under our care are taking this for granted and do not cooperate with us to help themselves then we are forced to be more selective and help those who make an effort and truly deserve it. 

RUDEC’s means are already overstretched, and we strongly discourage improper behavior which will lead to our orphans getting into trouble, but ultimately they make their own decisions. Pregnancy is in violation of our agreement, and RUDEC cannot support Claris any longer. (Rudec Newsletter July 2013)

Joshua sai mitu laitvat kommentaari sellise otsuse tegemise osas. Ta nentis ka veel täna, et tegemist on väga keerulise probleemiga, millel puudub õige või vale vastus. Hetkel kaalub ta kõiki võimalusi, mida saaks teha selleks, et noor neiu lapsega ei jääks hätta. 

/----/

Mul on tekkinud uskumatult palju toredaid argipäeva tähelepanekuid, püüan leida erinevaid lähenemisnurki, kuidas seda neid teiega jagada. Juhuks kui huvitatud olete? 

Magustoiduks on praesai. 

Teate, teeme hoopis nii. 

Kas Teil on tekkinud küsimusi?

P.S. Soovitused(soovilood) on alati oodatud. 

Ilusat uue nädala algust!