1. päev

1. päev

Ma ei saa sinna midagi parata, aga lauses“mulle meeldib reisida” peitub üks imepisike vale. Kellelegi ei meeldi reisida - passida tundide kaupa lennujaamas, magada pinkidel, silmitseda väljuvate lendude graafikut ning oodata... 

Reisimise puhul meeldib mulle isiklikult see hetk, kui saad oma koti maha panna ja tead, et ei pea seda lennule ümberistumise või bussisõidu pärast enam pikka aega liigutama. Koti asetamises põrandale ja sellest lahti lastes saan tavaliselt eranditult aru, et olen nüüd kohal. 

Kuskil mujal. 

Stockholmi lennujaama pikk päev hakkab lõpuks õhtusse saama. Saabusin kohaliku aja järgi kell 7.00 ja lahkun 21.30 Ethiopian Airlines’iga Addis Abebasse. Lend kestab kogu öö ning Etioopias hoiatati, et on 14 kraadi sooja ja vihmasadu. 

Mis tunne on?

Raske on tunda, kui mõistus töötab nii erksalt praktiliste mõtete lainel. Mõned olulised asjad jäid veel organiseerimata...Mul veab, et minu toetavad sõbrad ja lähedased on valmis mind aitama. 

Tunne tuleb siis, kui tunne tahab tulla. Seniks aga püüan hoida end tähelepaneliku ning rahulikuna. 

Miks ma lähen?

GLEN ettevalmistus seminaril sattusin sellel teemal rääkima sakslannaga - jõudsime järeldusele, et me pole päris kindlad, miks me läheme aga tunneme, et ei saa enam koju jääda. See on minu esimene eemalolek kodust kauemaks kui mõni nädal. “Siinolemine” on olnud minu valik. Aga nüüd tundsin, et ma ei saa enam koju jääda. Täpsemalt ei oska ma seda tunnet kirjeldada. 

Tähelepanek Arlanda lennujaamast: hea koht magamiseks/arvuti kasutamiseks asub SAS iseteeninduse arvutite juures. Enamasti rahulik. Turvamehed tulevad küsivad armsalt, et kas kõik on korras. 

Kõik on korras.