12. päev

Alustasime uut nädalat orbude projekti laste külastamisega. Kuna see on organisatsiooni põhitegevusala siis võtab see ka meie filmiprojektis kõige tähtsama koha. 

Lühidalt seisneb programm selles, et Rudec’i vahendab informatsiooni abivajavate laste kohta, kes on jäänud bioloogiliste vanemate hooleta ning otsib sponsoreid, et nende laste hariduskäiku ning elu üldjoontes toetada. Lapsed elavad sugulaste/hooldajate juures enamasti kõik siin külas või vahetusläheduses.

Täpsem kirjeldus asub aadressil: http://www.rudec.org/orphans

 Programmi kõige noorem Printsess Martha on 4-kuune, ning käisime temal ja tema perekonnal külas, keskusest kõigest mõne minuti kaugusel. Martha ema suri sünnitusel ning tema hooldajaks on Grace(Martha on tema täditütar). Perekonnas kasvab lisaks tema enda neljale lapsele veel kuus orbu. Pereisa kasvatab sigu ning peab farmi. Saime kutse külastada neid veel, siis ka filmimisest rohkem rääkides. 

Inimesed on siin tõesti tagasihoidlikud - eks muidugi ehmatab ka, kui kaks võhivõõrast tuppa tulevad ning küsimusi küsivad. Mingi hetk oligi raske just üle saada ka enda tagasihoidlikkusest ja ettevaatlikusest. Joshua oli suureks toeks ning aitas tõlkida. Kui filmimiseks läheb, siis palume pere vanimat poega appi. Kom keele ära õppimine nii lühikese ajaga tundub minu jaoks üsna lootusetu üritus. 

Teisel kohtumisel tutvusime 18-aastase Maxwelliga, kes õppis pärast kooli lõppu selgeks keevitaja ameti, ning on iseseisvalt workshop’i pidanud viimased kolm kuud. Rahuliku ja vaikse häälega ütles ta meile, et on õnnelik, et saab hoolitseda enda ja oma kolme noorema venna eest.  Tema suve eesmärgiks on leida endale tööpind Three Corners’il, sest sinna satub rohkem kliente. Maxwell on üks noortest, kes sai oma haridusteed jätkata tänu Rudeci toetusele, samuti võimaldas organisatsioon talle tööriistad, millega hetkel töötab. Tasase häälega Maxwell ütles, et jääb järgmist külaskäiku põnevusega ootama. Meie ka.

Kõige raskem tundub tänasel päeval reaalne tegu kaamera kotist välja võtta ja käima panna. Elu, mida filmida, on küll. Peame enne veenduma, et meil on filmi osaliste(ja tegelikult ka vist terve küla) usaldus ning veendumus, et osalejad on avatud meelega ning et alati on võimalus dialoogiks. Mistahes keeles me seda suudame. 

/---/

“Its difficult to make plans for the afternoon, you will never know when the rain comes”

Ja küsimus pole kunagi selles, et kas vihma sajab(sest vastus on jah, iga päev sajab) vaid mis kell sadu tuleb. 

Ühel pärastlõunal tuli meie juurde kohalik õmbleja Rahab, kes soovis teada, kas meil oleks vaja riideid. Olime just saanud kutse organisatsiooni juhi Joshua pulma, ning mitte keegi meist polnud pakkinud rõivaid, millega pulma sobiks minna. Niiet meie vastus tema küsimusele oli ühehäälne “Jah”. Rahab kutsus meid täna endaga koos suurele turule kangast ostma. Unustasin kaamera koju, see tähendab, et pilti tõestuseks pole, aga kangapood võttis minul küll silme eest sõna otseses mõttes kirjuks. Õnneks oli seal iste, mille pealt vaadates rahulikult kangaid imetleda sai. Kohalikud lapsed tulid meiega kaasa ning olid abiks valimisel. Yuri naeris, et nad pakkusid kangaid, mis pigem sobilikud pruudile ja peigmehele, aga mitte külalisele pulmas. Tähelepanuta poleks me laste valiku kasuks otsustades jäänud. 

Õnneks oli Rahab oma soovitustes pisut traditsioonilisem ning näitas meile trükimustriga puuvillaseid kangaid, lisades, et kom pulma sobivad värvid oleksid sinine ja kollane. Need värvid olid ka minu lõplikus valikus. Kleidi koos samast materjalist käekoti ning pearätiga peaksin kätte saama järgmisel nädalal. Mehed tellisid endale samuti pidulikud riided ning pean tunnistama, et olen tulemuse ootuses üsna põnevil.