Voodis
Esmaspäeva hommikule olin planeerinud suvekooli külastamise. Vabatahtlik John õpetab kohalikele lastele hommikul poolteist tundi inglise keelt ning matemaatikat. Ärkasin varahommikul väga halva enesetunde peale, ning ei väljunud sel päeval enam majast. Esimese ebakõla tervisega seljatasin alla andes ning voodis lamades. Luther aitas ka.
6. päev
Uus katse alustada päeva suvekooli külastamisega. Enesetunne oli mitmeid kordi parem kui eelmisel hommikul ja julgus toast välja astuda palju suurem. Kell üheksa algavasse tundi oli tulnud kümmekond last, kõige nooremad 10-aastased, kõige vanemad 16-aastased. Ma ei kadestanud Johni, kes keset imekaunist ja päikseliselt sooja hommikut pidi lapsi pigem pimedas klassiruumis tööle motiveerima. Inglise keele tunnis püüdsin olla nii palju abiks, kui oskasin. Matemaatikas jäin pigem vaatlejaks.
“Can you tell me what color is the black board?”
“Pink.”
Õhtupoolikul saabusid vabatahtlikud Pierrick ja minu Glen partner Yuri, kes nõudsid lõõgastavat õlut. Ma vaatasin neid ja meenutasin oma esimest õhtut selles baaris...Valju muusika, mis üle küla kõlas ning kohalikud naised mind tantsima kutsusid.
Nüüd polnud seal peale meie, baariomaniku ning üksiku hiire, kes pudelikastide vahel jooksis, mitte kedagi. Teisipäeva kohta vist tavaline.
No comments:
Post a Comment