4. päev

Otsides inspiratsiooni

Millegi pärast tundub mulle juba esimese nädala lõpus päev tundub veidi nagu oleksin siin juba pikemat aega elanud. Ümbruskond ei pane imestama, küll aga imetlema.

Käisime Johniga hommikusel jumalateenistusel. Väikese küla kohta on siin mitmeid eripalgelisi kogudusi. Erinevalt sellest kirikust, mis asub meie maja kõrval ja kus hakatakse trumme mängima ning laulma juba kell 8 hommikul, oli linna peakiriku jumalateenistus üllatavalt tekstikeskne. Laulud jumalateenistuse alguses ning lõpus muidugi hoidsid energiat üleval, mis muidu kuumas ruumis kippus kaduma.  

There was a guy, who walked home from the bar. He was drunk. He fell into the pit. Another man passed by and told him “Give me your hand, I will help you out”. The guy didn’t give his hand. Man went to get help thinking why didn’t he want out from the pit. 

I tell you why. He should have said “take my hand, I will help you out”, because people are not used to giving, but receiving.

Pühapäeval vabatahtlike majas töötav kokk puhkab. Selleks, et hommikuse tantsimise järel oma energiat taastada suundusime kohalikule turule süüa otsima. Ma arvan, et mul läheb veel mitu nädalat aega, et sealsete lettide vahel end koduselt tunda.

Turult naastes ootasid meid värava ees lapsed. Nende soov oli midagi mängida, aga nad ei teadnud mida. Mõni hetk hiljem avastasin end peidukohta otsides puu otsa ronimas ja võidu peale joosta püüdes kõhuli mudas. 

Pärastlõunane jalutuskäik. Leidsime küla keskusest illustreeritud kaardi, kus peale kirjutatud “Belo walk”, kahjuks polnud teed mingit moodi tähistatud ning meie jalutuskäik raja korrektse läbimise osas ebaõnnestus. Kuna minu filmiprojekti alguseni on aega mõtlesin võtta ette selle raja märgistamise. Äkki satub siia mõni turist, või soovivad tulevased vabatahtlikud kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. 

Mööda minnes kohtasime kohalikku mobiiliäri omanikku Raouli, kes kutsus meid õhtul õlut jooma. Imestasin, et pisikese küla kohta on siin märkimisväärne hulk baare. Raoul’ilt küsides ei osanud ta ühtegi täpset numbrit öelda, aga arvas, et kümmekond kindlasti. 

Hiljuti avatatud baar oli lausa nii populaarne, et sinna polnud võimalik istekohta saada. Vaikselt istudes ning kohalikega tutvust tehes möödus aeg kiiresti, kuna siin väljutakse baari väga vara -umbes kuue seitsme ajal, siis on normaalne kodus olla enne südaööd. Vähemalt. Muidu rahulikku ja mõtlikku õhtut hullumeelsuse ning Belo teemadel vesteldes vürtsitas tervet küla hõlmav elektrikatkestus. Muidu kõva lärmi tegevad baarid jäid vaikseks ja ainsateks valgusallikateks olid väikesed lambid mobiiltelefonide küljes ning tänavatel süüa valmistavate kokkade hõõguvate pannide punakas valgus.