Meie maja kõrval asuvas compound’is elavad suured pered lastega. Ma pole päris kindel palju neid seal on, aga õuest kostuvate häälte järgi rohkem kui mitu. Ärkasin hommikul selle peale, et üks meie maja naabritest, 12-aastane Bless tagus rusikaga vastu magamistoa akent. Ma polnud päris kindel, mida ta võis kell 6.30 minust tahta, aga mul polnud ka muud valikut kui end püsti ajada.
Ta teatas: “I’m not coming today, I have computer classes”
Vaatasin teda, naeratasin ja soovisin ilusat päeva. Hiljem tuli siiski majja ja noomisin teda pisut.
Meil on alati lapsed majas. Teretavad uksel, võtavad jalast plätud ja sätivad end elutoas diivanile. Ma alati ei tea, mida nad siin teevad või miks nad siin on. Räägivad nad vähe, vahel joonistavad, loevad raamatut ja vaatavad ringi. Omavahel suhtlevad nad kohati veel vähem kui meiega. Yuri tõi kaasa Gameboy ja Pierrick lubab oma telefoniga mängida. Mul kahjuks puuduvad mängud nii arvutis kui telefonis. Ma siis istun ka lihtsalt niisama.
Õhtul külastas meid teine naaber Ernest - ta tegeleb orbudele sponsorite leidmisega. Rudec’iga võrreldes on tema juhitud organisatsioonis muidugi rohkem lapsi - ligi 500. Ta kutsus meid baari mõnele dringile. Tuli välja, et ta on kirglik jalgpallifänn, ning mehed suurtest jalgpallimaadest(Prantsusmaa, Inglismaa, Kamerun, Brasiilia) võtsid teema terveks õhtuks üles. Ma istusin omaette, kuniks baarman mu üksindust märkas ning pani baariletil asuvast pisikesest televiisorist käima kohalike bändide (pop)muusikavideod. Neid on raske kirjeldada ja ümber jutustada. Sain lubaduse, et ta teeb mulle koopia DVDst, et saaksin kodus vaadata, kui igatsus peale tuleb.
No comments:
Post a Comment