Ühes nädalas on seitse päeva.

Kirjutasin täna lähedasele inimesele, et Kameruni niigi lühike päev tundub mulle palju pikemana.. Yuri tunnistas, et temale tundusid esimesed 24 tundi nagu terve nädal. 

Eks tuleneb see ka rutiinist, mis muidu koduses elus pigem puudus. Äratus valguse peale- kindlad ajad, mil söök laual, pärastlõunane vihmasadu ning pimedus, mis saabub veidi enne kella seitset õhtul. 

Ma ei ütleks, et kohanemine siinse eluga oleks raske. Siin on kõik olemas. Kohanemine iseendaga siin on hoopis keerulisem. Millest mõelda ja kuidas olla maailmas, kus Sinult oodatakse, et oskaksid/suudaksid midagi siinses ümbruskonnas paremaks muuta. Ootused on suured ja õigustatult, kuna vabatahtlikel on aega. See lühike pikk päev kuulub kõik Belo’le. Vastasel juhul poleks olnud meil ju mõtet tulla. 

Ma usun, et ma ei tee Belo külale liiga kui kujutan seda kohta ette viis aastat tagasi ja viie aasta pärast umbes täpselt samasugusena. Ja see ei tähenda, et arengut ei oleks, pigem mõtlen selle all, et väärtused, värvid ja võib olla ka mitmed inimesed on endiselt samad, endiselt siin. Olen kuulnud juba mitmeid lugusid inimestest, kes külast lahkunud, et minna ülikooli või mõnda teise kogukonda, aga tulnud siis mõne aja pärast tagasi. Mitte sellepärast, et nad ei oleks hakkama saanud, aga nad ei tahtnud eemal olla enda perekonnast ning endale südamelähedasest kodukülast.

Lisaks lugudele, mida kuulnud olen ka näinud mitmeid inimesi, kellega väga vestelda sooviksin, aga kellega praegu veel viisakalt teretame. Tagasihoidlikkus on märksõna, mida julgeksin kindlalt selle küla inimeste iseloomustamisel kasutada. 

Lapsed on õnneks julgemad, aga nad samas räägivad vähem. Enamasti uurivad sind tähelepanelikult, mõned küsivad nime, aga vahel istuvad lihtsalt su kõrval. 

...