10. päev

Sisetunne

“I’m having this “European” moment - I miss normal internet, hot shower and electricity in the room.” 

Päeva jooksul avastavad korterikaaslased erinevaid asju, mida said veel hiljuti nautida ja millest võiks potentsiaalselt puudust tundma hakata. Ma hakkasin endale näiteks ette kujutama juustu, hoolimata sellest või just selle tõttu, et seda toodet siinkandis saadaval ei ole. Meie kokk Sam ostab meie toidu jaoks kuluva kauba kõik Belo turult. Lisaks põhiroal kaetakse meile kolm korda päevas lauale lähifarmidest korjatud imemaitsev papaia, mango, ananass, banaan, avokaado....

Unistus juustust tundub äkitselt nii rumal. 

Belo walk - nagu plaan oli, seadsin endale eesmärgiks see rada läbida ja märgistada vajadusel, et inimesed ära ei eksiks ja/või kellegi koduhoovi sisse ei astuks. Nende juhtumitega pidin muidugi ise ka arvestama.

Hommikupoolik oli kuum, tõmbasin jalga pikad retuusid, ning unistasin hetkeks, et võiksin kapist valida lühikesed püksid. Sääskede pärast olid pikemad püksid muidugi praktilisem valik ja kui päris aus olla, siis poleks ma julenud lühikesi pükse väljaspool koduhoovi nagunii kanda. Belo on kristlik(ei oska selgitada kui “väga” kristlik, aga kristlik). Ma ei oska peale risti kandmise, kirikus käimise, kristlike loosungite propageerimise väliseid tundemärke tuua, aga usk Belos on pigem tunne, mida koged. 

Siit ka minu otsused - lugesin enne siiatulekut, et viisakas on minul kui väliskülalisel riietuda nii, et minu keha oleks kaetud nii palju kui võimalik. Lühikesed püksid kindlasti selle kategooria alla ei käi. Maikat olen kandnud ja sain “karistuseks” päikesepõletuse(äkki sellepärast soovitatakse rohkem kaetud olla?:)). 

Minu kolmetunnine(väike ring tund, suurem ring kaks tundi) matk kohalikest mägedest üles- alla oli päris korralik pingutus. Külm dušš tundus esimest korda siinoleku ajal ahvatlev ettevõtmine. Reaalselt külma vett seljal tundes mõtlesin ümber. Sellega ei harjumiseks läheb vist rohkem aega vaja...

Kõndides kohtasin mitmeid kohalikke, kellega lühemalt(teretades kom või inglise keeles)  või pikemalt suhtlema jäime. Üks vanem meesterahvas imestas, et miks ma niisama kõnnin - miks mul pole kindlalt kohta kuhu minna ning miks ma küttepuid seljas või korvi peas ei tassi. Ma ei osanudki tema imestusele kuidagi vastata. 

Seiklemine märgistamata teedel polnudki nii keeruline, kui oleks arvanud. Sisetunne ütleb ära, kas tee, mis läheb otse viib sind kellegi compoundi hoovi või sellest mööda. See loogika töötab ka, et kui lähed pika tee mäest üles, siis tuleb ka mingi hetk alla tulla, et alguspunkti jõuda. :)

Pärastlõuna veedavad kõik kuidagi omaette, isegi siis kui meil lapsed majas. Vaatan 18-aastast Pierrickut, 20-aastast Johni ning 29-aastast Yurit mõeldes, kui erinevalt me tunneme ja tajume seda üht ja sama ruumi. Napid dialoogid, üksikud naljad ning lastega vestlemine vahelduvad pikkade minutitega vaikuses. 

On laupäev.