2. päev

Saabumine Belosse

Esimene korralik öö Doualas oli väärt sisse magamist ning praktiliselt une pealt taksosse istumist. Jaama poole lahkusime kella kuue ajal, et saada istekohad kella kaheksa ajal väljuvale bussile. Joshua andis mõista, et kahjuks ei saa pileteid üks kord päevas väljuvale liinile broneerida, ning et buss ei sõida välja enne kui on ääreni täis. Teekond Doualast Bamendasse kestis umbes seitse tundi. Toolid oli viimseni välja müüdud ning paigutatud nii, et polnud sentimeetritki üle. Pagas oli mõeldud katusele paigutamiseks. Hommikune lakkamatu vihmasadu ei tekitanud minus usaldust, et minu kaamera ja arvuti kuivaks jäävad ning otsustasin nad  kotis bussisõidu ajaks sülle võtta. See sama väiksem seljakott paluti mul lennujaamas tükkideks võtta, kuna see kaalus 14 kilo. Nüüd kaalus ta endiselt sama palju, aga kõik need seitse tundi minu süles. Minu kõrval istus ema väikese lapsega, kes alguses ainiti vaatas mind ja toksis jalgadega.Hiljem sõime koos kommi. 

Joshua oli Volunteer handbookis kirjeldanud bussisõitu nii: 

It is really interesting to watch the scenery change as you leave the humid, low lying south and start climbing into the mountainous, cooler Northwest. Bus journeys in Africa are always a colourful experience, sit back and observe! 

Muusikavalik andis bussisõidule kõvasti juurde. Mingi hetk avastasin end koos kaasreisijaga kaasa ümisemas erinevatele 90ndate aastate poistebändide ja ning Britney Spearsi (näiteks “I’m not a girl not yet a woman” ) lauludele. Kohati oli CD plaat kriibitud ning siis pidi järgmise loo peale panema. Õnneks jõudsime kohaliku raadioni, kus lood läksid rohkem ümbrusega kokku, mis oli tõesti muutuv ja mitmekesine...Mäed, mida olin enne üksnes piltidelt näinud said reaalsuseks. Buss väänles kitsastel teedel, ning vihm vaheldus ereda päikesega. 

Buss peatus Bamendas, mis on Belost 45 minuti kaugusel asuv suurem linn(u.400 000 elanikku). Pärast pikka sõitu oli mul hea meel seista ja end liigutada, mis sest, et jalgupidi mudas ning pidevalt autode ning mootorrataste eest eemale põigeldes samal ajal kordineerides oma kahe seljakotiga. 

Leidsime takso mõne minutiga, võtsime peale neli suurt kotitäit seasööta(sain sel hetkel muuseas teada teada, et organisatsioon tegeleb seakasvatusega, et end ise minimaalselt ära majandada) ning alustasime teekonda Belosse. Kuulasin kuidas Joshua taksojuhi ning kahe teise kliendiga energiliselt rääkis nii, et aurutatud mais, mille olime sõitu alustades ostnud hoogsalt mööda taksot lendas. Keel, mida nad rääkisid oli kom ja ma ei mõistnud sellest sõnagi.  Ma istusin vaikselt, närisin maisi ja lugesin kokku taksos olevaid kleepse, mille peal Jeesus või minu muu usku väljendav pilt/sõnum. Neid oli 5. 

Seljakotist, mis oli bussikatusel märjaks saanud leidsin paki Kalevi komme, ning pakkusin neid kaasreisijatele. Taksojuht viskas paberi graatsilise liigutusega autoaknast välja ja ma mõtlesin, et sellist märki Eestist ma vist küll poleks tahtnud maha jätta. Aga ega ma midagi selle takistamiseks ka enam teha ei saanud. 

Saabumine Belosse oli kuidagi ootamatu. Auto peatus, ja kuigi olin piltidelt seda kohta näinud ei tundnud ma seda ära. Linna kõige tähtsam koht “Three corners” vibreeris inimesest, autodest ja mootorratastest. Kuskilt kostis valju muusikat, ning vihma hakkas taaskord õrnalt sabistama. Imestasin kui pisike see koht on. Täpselt selline nagu olin joonistatud kaardilt näinud. 

Lühikese jalutuskäigu järel jõudsime vabatahtlikke majja. Mudased künklikud tänavad ja teed, mille peal ideaalne libiseda, mõtlesin ma ja sain järgmisel päeval seda tunda. 

Õhtusöök majas elava vabatahtliku Johniga toimus suure laua taga ning üsna meeleolukalt. Ta nimelt tundis suurt heameelt, et pärast viie nädalast üksi olemist hakkas lõpuks rohkem vabatahtlikke majja saabuma. Järgmisel nädalal on oodata üht prantsuse poissi ning minu Glen partnerit Yurit.