Lihtne elu
Juba kolmandat pühapäeva järjest ärkan selleks, et käia varahommikul turul ning küpsetada hommikusöök kogu majale. Ja ma naudin hommikust toimetamist aina enam, eriti pärast seda kui harjusin ära selle pisut kõvera panniga.
Jätkasime oma päeva kolmetunnise matkaga lähedalasuva kose juurde. Teejuhiks seekord kunstnik Brown. Ilm ei kannatanud mingit kriitikat(v**m!), aga meil õnnestus suuremate vigastusteta tagasi koju jõuda. Ma libisesin ja kukkusin kõigest korra(mais!).
Pärast vürtsikat lõunat(oleme endiselt segaduses, kui terav on kohalik tšilli) suundusime kodule lähedal asuvale “vaateplatvormile” - kohta, mis oleks kindlasti vaateplatvorm, kui ta tegelikult ei oleks kooli jalgpalliväljak.
Eile alanud elektritkatkestus polnud kella üheksaks õhtul lõppenud. Pimeduse saabudes tegevust otsides kogunesime elutuppa küünla valgusesse istuma. Ida kirjutas meie suure laua taga käsitsi kirja oma kallile inimesele ja tunnistas, et vist ei teeks seda, kui mõnel elektroonilisel vahendil oleks pisut akut või laes põleks pirn.
Istusime diivanil, avasime kamba peale pudeli veini ning rääkisime, vaikisime ja naersime. Jutt oli taaskord kõigest ja naer vahel mitte millegist.
Ootamatult tuli tagasi elekter - Pierrick kuulab telefonist muusikat, Yuri loeb korralikku valgust nautides raamatut, Ida ja John läksid magama ja mina kirjutan... Ja ma pean tunnistama, et elekter lammutas ära selle, mis tegelikult oli palju ilusam. Pole ammu sellist muutust/tunnet nii tugevalt kogenud.
/---/
Majast puudub veel vesi ja internet.
Ilus loodus ikka küll!
ReplyDelete