89. päev

Ma valin veel ühe kose. 

Täna toimub Elecam, ehk parlamendi/kohaliku omavalitsuse valimised Kamerunis. Ma olen püüdnud selle vastu rohkem huvi tunda, aga pole eriti õnnestunud. 

Lühidalt olen mõistnud seda: On kaks põhilist parteid CPDM Cameroon People’s Democratic Movement ja SDF(Social Democratic Front). CPDM on võimul presidendi ja valitsuse näol ning SDF lubab inimestele muutust. “Cameroon needs a change” usuvad need inimesed, kes on CPDM’ist(president Paul Biya on võimul olnud aastast 1982) väsinud. Põhiline dilemma seisneb siis selles, et kas muutuse ootuses lasta võimule hetkel opositsioonis olev partei või valida CPDM, et säiliksid head suhted valitsusega. Paljud usuvad, et valitsust juhtiv partei suudab edukalt edasi toimida, ning kogemusteta partei võib selles läbi kukkuda. Samas pole inimesed presidendi parteiga rahul. 

Northwest ja Southwest on anglophone piirkonnad samas kui kogu ülejäänud riik on francophone. Uutelt Northwest’i saadikutelt/juhtidelt eeldadatakse, et suudetakse hoida häid suhteid valituse ning presidendiga ja samas oodatakse suuremaid muutusi paremuse suunas kui enne. 
Peaminister on Northwest’ist pärit, ning selle üle ollakse siin muidugi äraütlemata uhked, isegi siis kui ta on erakonnast, mida ei toetata. 

Minule ise-enesest sellest informatsioonist piisab. Kahjuks ei oska midagi parteide programmide kohta öelda. Ühelausega lubatakse, et elu Kamerunis läheb paremaks:)

Kolm nurka oli täna suletud. Ei olnud avatud ühtegi poodi ei olnud ühtegi autot ega mootorratast, pisut nagu kummituslinn. 

Inimesed ootasid valimisjärjekordades ning meie suundusime vaatama üht lähikoske. Saime muidugi karistuseks, et hommikul kaua magasime suure peatäie vihma. Aga mõni tund pisut metsikus looduses oli ideaalne algus minu viimaseks nädalaks Belo’s. Kui teed ei ole, siis tuleb tee teha. 

Belo ootab, et saaks valida

Ida, Alex, Ines, Yuri

Teejuhi ootamine

Brown ja Bubbles

Nii kõrgel moepolitsei meid kätte ei saa.

/Vabatahtlik Ines'ega/