“I’ve got some brains down in Africa”
Ma pole päris kindel, kuidas mul on õnnestunud aeg ära kaotada, aga täpsemalt ma ei oska seda olukorda kirjeldada.
Üks Glen sõber, kes praktikat Ugandas teeb, kirjutas, et soovib mingis mõttes kolme kuu jooksul Aafrikas end leida. Mis iganes see tähendab. Mina avastan aga iga päev aina enam, et olen end ära kaotanud. Mis iganes see tähendab.
Kuigi näiliselt on raamistik ajas paigas - 99 päeva Kamerunis Rudec’i heaks filmi tegemas, siis on see aeg, mida mina kogen midagi hoopis muud. Midagi, mida pole enne olnud...ma olen endaga kuskil, kus ma pole enne olnud. Ma pole siin. Aga tegelikult olen.
Jutt segane?
Ilmselgelt olen nõus. Ja pedagoogina tean, et tuleb alati tuua näiteid selleks, et mingit teemat seletada.
Näide 1: 39. päev - Brown viib mind lähedalasuva pisikese kose juurde, istume kivil. Ühtegi sõna ei ole, ühtegi mõtet ei ole, reaalne aeg näitab hiljem kella piiludes, et olen seal kolm tundi.
Näide 2: Kas see juhtus päriselt? Veebipäeviku pidamine peaks ju ometi aitama ajas orienteeruda. Aga miks õhtuti mõnda lehekülge dokumendis üles kerides avastan, et oh, kas selline asi ka juhtus?! Mind valdab päevas vähemalt korraks tunne, et ma pole mitte midagi siin teinud, ma ju alles tulin. Aga samas tunnen õhtuti suurt rahulolu, sest kogen iga päev ja argiste tegevuste käigus nii palju...
Näide 3: See, et ma ei suuda isegi kolme näidet selle teema kohta tuua räägib vist lähemalt üleüldisest segadusest. Seda mõistatust ei näri ka pedagoog läbi.
Eile rääkisin meid külastanud vabatahtlikule endast ja tööst, mida Eestis teen ning samuti eelnevatest õpingutest filmikoolis. Mulle tundus temaga rääkides kohati, et jutustan võõrast inimesest ja oleks võinud sama hästi ka kolmandas isikus rääkida. Ärge saage minust valesti aru, ma tunnen seda inimest hästi, see olen mina, aga pole ka. See olen mina ja minu lugu. Lugu, mis tõi mind siia. Ja ehk selleks, et sellest loost vabaneda(?).
Kirjutasin oma sõbrale Ugandas vastu:
Ma olen kaotanud igasuguse aja-ning enesedimensiooni - sündmused, mis toimusid eile tunduvad nii kaugel, ning mõned sündmused, mis kogesin ammum tunduvad, et juhtusid alles...Mul on raskusi mõelda endast kui inimesest, kes oli, kes on praegu Kamerunis ja kes peaks, võiks ja tahaks olla tulevikus. Aga kõige tähtsam selle kummalise tunde juures on see, et ma olen õnnelik. Jah, nii segane ma pole, et ei tunneks õnne ära.
Pean oma suurimaks väljakutseks, et suudaksin koju naastes seda segadust omamoodi hoida. Olema eraldi endast ja enda “loost”. Selleks, et saaksin end iga päev eelmisest kinni hoidmata uuesti luua. Vahel peab õnnelik olemiseks pisut soe olema.
"Kõik on korras," ütlen naeratades ning suundun Three Corners'ile piprakala sööma.
Inimkaamera
No comments:
Post a Comment