Peatage aeg, ma tahan korraks maha.
“Nad räägivad sinust,” lausub Grace mulle. “Mida täpsemalt?” küsin vastu. Nad ütlevad, et sa hoiad Printsess Marthat nagu oma last, nad imetlevad sind ja seda, et sa tema eest hoolitsed. Vaatan last oma süles ja saan jälle üksnes naeratada. Tean, et kahe nädala pärast lahkun, ning jätan Grace’i ja Printsessiga hüvasti. Küsimus, kas ja kuna ma tagasi tulen on muutunud igapäevaseks. Minu vastus “ma ei tea, ehk siis kui mul väga veab...” muutub iga päev pisut kurvemaks. Ma tunnen, et mingis mõttes minu aeg siin alles algab. Mul võttis päevi, et siin kohaneda, kuna minu roll tavaelust nii erinev. See, kes ma olen Belo külas ei saa ma olla kunagi Eestis. Ja vastupidi. Ma ei tea täpselt mida ma sellega silmas pean, aga lasen sellel mõttel veel pisut olla.
Päev oli väsitav. Tõeliselt. Vihm on sadanud hommikust alates ning teeb ärevaks, kuna plaanin sel nädalal filmida Belo Community raadio lugu, mille osad võtted toimuvad õues.
Tundub, et mida sisukam on päev seda tühjem olen ma sellest kirjutama. Panen siis enda lohutuseks ja loodetavasti Teie rõõmuks paar pilti.
Rudec'i lapsed
Üks õhtu eelmine nädal.
Väike puhkus enne kliinikusse minekut
Belo Health Center
Grace ja Printsess Martha
No comments:
Post a Comment