70. päev

“Ma ei oska kirjutada”

“Ma tahan kirjutada”

Ma pole päris kindel, kuidas see minuga juhtus, aga kummalisel ootan iga päev diivanile või oma tuppa voodile istumist, arvuti avamist ning (blogi)kirjutamist. Enne seda püüan muidugi päeva jooksul peast läbi tuisanud mõtteid pisut süstematiseerida, et sõrmed üldse klaviatuuril liikuma hakkaksid. 

Inimesed, kes mind tunnevad(või seda blogi loevad) teavad et ma pole eriline kirjaneitsi, sulesepp, Hemingway või Pullerits. Olen alati imetlenud inimesi, kelle kirjutistes on stiili, arukust ning huumorit. 

GLEN ettevalmistus-seminari raames osalesin media workshop’is, mida juhtis tuntud Tšehhi ajakirjanik Tomas Lindner.

Ta jagas meile paari tunni jooksul nõuandeid, kuidas välispraktikal olles artikleid kirjutada või blogi pidada. Ta eeldas muidugi, et blogi kajastab pisut enamat kui argipäeva kokkuvõtet(ärkasin-käisin-läksin magama). Koostas isegi väikese meeldetuletuse lehe, mida oma praktikale kaasa sai võtta.  

Ma küsisin pärast workshopi lõppu temalt: “Mida sa soovitaksid inimesele, kes vahel isegi tahab kirjutada, aga kellel see alati kõige paremini välja ei tule” .Ta vaatas mind mõtlikult ja ütles, et kirjuta-kirjuta-kirjuta sest usub, et pole andetuid kirjutajaid, tuleb lihtsalt kirjutada kuniks... Kuniks sa oled hea. Seda, kui kaua see aega võtab ta muidugi ei öelnud. Tunnistas, et leidis sahtleid koristades enda vanad artiklid, mida täna ehk häbeneb, aga samas on uhke, et endaga palju tööd teinud ja paremaks saanud. 

Olen tema nõuannete peale tihti mõelnud isegi kui ma päris täpselt neid ei jälgi. 

Belo’s elamine on inspireerinud mind kirjutama lisaks blogile ka kahte pikemat lugu/artiklit. Külastasin täna üht Rudec’i partner -  government kooli Acha’s ja vestlesin direktor Christopher’iga Kameruni kakskeelse õppe nõudest, õpilaste motivatsiooni/väljakukkumise põhjustest ning õpetajate olukorrast selles piirkonnas. 

Samuti plaanin arutleda kohalike noorte meeste ning tütarlastega vestlusringis teemadel, mis ka tänases intervjuus direktoriga arutlusele tulid ehk 51. päeval õhku visatud küsimuse “Kui noored mehed siin ütlevad nad pole abielus, väites sellega samal ajal, et neil pole ka lapsi ja kui enamasti igal noorel naisel on siin laps, siis kes on isad?” tagamaad.

Kirjutamist, filmitegemist ja palju muud nende järele jäänud päevade jooksul, mis nüüd lausa linnulennul mööduvad. 

P.S. Aitäh, et minuga olete!