83. päev

Ettevalmistused lõpuks ehk 9 mütsi.

Ma oled seda peavalu enne kogenud. Peavalu, mis annab märku, et olen kaksikutele kohaselt rabanud endale hästi palju tegemisi ning kohustusi, jätnud need ehk natuke viimasele minutile ja ei taha ühestki neist loobuda. Raadioloo filmimise plaanid muutusid ja seetõttu ümber tõstma peaaegu terve nädala kohtumised. Detailidesse laskumata oli mul täna ainus võimalus külastada Bamendat, et võtta välja Printsess Martha jaoks tehtud annetused, ilmutada pilte, mis lubatud kingituseks viia ja teha paar isikliku ostu. 

Lahkusime ennelõunal ja olime tagasi päikeseloojanguks. Suurlinn kurnab tohutult. Olen nüüdseks külaeluga nii ära harjunud, et suures linnas tõmblemine tundub kogu põnevuse juures ikkagi tohutult väsitav. 

Põnevus seisneb minul eelkõige avastuses, mida kõike on võimalik tagasihoidliku suurusega riidetükil tänava ääres müüa. Keedetud munast Versace’i kingadeni, või umbes midagi sellist, sest samm on kiire ja ma pikalt uurima jään harva. Kui pisut aeglasem olen, siis “püütakse” mind kinni ja kutsutakse imetlema pehmeid apelsine või silmipimestavaid kuldkäekelli. Ma iga kord mõtlen, et tahaksin pilti teha sellest vingest tänavakaubitsemisest, aga kardan, et see tõmbab mulle veel rohkem tähelepanu ning aeglustab tempot. 

Kutsusin Brown’i kaasa, et kauplemist oleks vähem. Ja oleks pisut turvalisem ka. Ma ise arvan, et olen hinna küsimises juba päris tubli ning Brown lubas mul paar korda proovida. Tagasisideks ta midagi väga erilist ei öelnud, kindlasti oleks tema rohkem “allahindlust” saanud, aga eks asi oligi minu väikestes võitudes. 

“I think you were African before you came here...”

Kuna ma olen teatud mõttes parandamatu šoppaja, siis ei märganud, et olin ostnud kokku 9 kootud mütsi. Sõpradele enamasti, aga siiski. 

Seda eelkõige põhjusel, et leidsin mütsijumalanna, kes mulle tekile asetatud mütse lausa sülle lennutas. Kõik pidid minu peas suurepärased välja nägema. See jutt tundus mulle üsna usutav kuniks ta mulle ühe kiisupildiga mütsi viskas, mille peale uurisin, kas ma selle jaoks tema arvates liiga vana ei ole. Ta vaatas ja ütles, et mitte kunagi ja naeris nakatavalt ulatades mulle taskupeegli. Tegi meile hea hinna 250 franki(30 eurosenti) müts ning rõõmsas tujus lahkusime tagasi koduküla poole. 

Ma arvan, et aeg seal mütsihulluses oligi ehk Bamenda positiivseim mälestus. 

Lootsin kohata Jeesuse pildiga kaalu-poisse, aga neid polnud kuskil. Natuke oli kurb ja natuke hea meel ka, kuna arvatavasti on poisid koolis.

Üks huvitav tähelepanek - mõtlesin, et ostan Martha’le ühe mänguasja, aga pärast tunde tänavate kammimist ei leidnud me midagi enamat, kui paar räpast kaisukaru ühe nukra teki peal. Brown lausus, et mänguasjad on midagi, mille peale inimesed raha ei kulutaks. Sellepärast ei ole mõtet neid ka importida. 

Kuigi minu usaldus siinse postisüsteemi vastu pole väga suur(Eestist saadetud pakk pole saabunud juuli kuust alates) siis püüan siiski ühe mänguasja kodust postiga siia saata. 

Kell on palju(loe: 22.00). Meie maja rahvas valmistub uinuma. Kirik* mängib trumme ning laulab(loe: karjub) oma tavalisi laule. 

*Plaanin kõrvalmajas asuvat kirikut ühel õhtul külastada eesmärgiga teenistust mingil moel pisut salvestada. Kiirema interneti võimalusel soovin Teiega seda jagada. Sõnu kirjeldamiseks on endiselt raske leida. 

Ettevalmistus oktoobrikuuks Eestis.