81. päev

Uinun laupäeva öösel lubamatult hilja magades üksnes paar tundi.

                                                       Mitte üks tavaline pühapäev.

Ärkan hommikul kell 6.20, et minna Printsess Martha juurde ning viia ta haiglasse, kuna Joshua sõnumi järgi on tema köha ägenenud. Laps oksendas ning ei saanud hästi magada teatab unine Grace, kes last lohutades öö vahele jättis. Ta vahetab lapsel riided ning ulatab Printsessi mulle. Jalutame mäest üles Health Center’i poole. Laps süles libedadel teedel balanseerides saan minagi oma unisusest lahti ning kliiniku juurde jõudes tervitavad meid paar patsienti ja naeratav õde.  Pühapäeva hommiku kohta oli seal isegi oodatust rohkem töötajaid ning palatis olevad patsiendid jalutavad rahulikult ringi ning tulevad Printsessi tervitama.

Kannatlikust peab jätkuma kõvasti, sest asjad liiguvad hoolimata järjekorra lühidusest aeglaselt. Yuri, kes tuli kaasa käib Rudec’i kontoris ning toob Martha tervisekaardi. See on Martha teine visiit kliinikusse, eelmisel korral jäi ta kaheks päevaks sinna, sest kannatas vedelikupuuduse all.

Kell on saanud 8. Konsultatsiooni kabinetti siseneb tavarõivastes arst, kes mind tervitab ning kelle laua kõrval Printsess süles istet võtan. Jutt kabinetis käib inglise keeles. Arst kuulab, mis Grace’il öelda. Noogutab ja lausub, et peame kindlasti homme tagasi tulema, sest siis töötab ka labor. Printsess kaalutakse, kuulatakse, kraaditakse. Suurem osa konsultatsioonist kulub suurest kaustikust ravimite hindade otsimisele. Apteeki külas pole ja ravimid segatakse kokku ja antakse välja sama kliiniku kõrvalkabinetis. Arst arvutab ja teatab, et arve on 3000 franki(u. 4.6 eurot). Selle summa võtan annetustest Martha heaks. Lahkume soovides “Lalibuss”, mis tähendab, et kohtumiseni homme.

Ravimeid oodates selgub, et üks ravimikapp on kinni ja mille võtmeomanikku kliinikus hetkel ei ole. Õde asub mulle teadmata suunas teele öeldes, et kutsub selle inimese. Mööduvad minutid kuni rohkem, Printsess uinub Grace’i süles. Grace palub mul last hoida ja toetab ise väsinult vastu seina. Tema inglise keel on piisav, et meie vahel saaks toimuda suhtlus. Ta räägib, kuidas Printsess tema ellu tuli ning kui raske on neil abikaasaga kümne lapse eest hoolitseda. “Ma ei tea ka täpselt, mida sa saaksid veel teha, et aidata, aga ma tahan lihtsalt kõik ära rääkida,” lausub ta mulle peaaegu, et pisarsilmil. Ma vaatan mu süles magavat Printsessi...

Me oleme ootamisest väsinud. Õnneks saabub õde, kes meile ravimid ulatab ning vabandades viivituse pärast teele saadab.

Jõuame tagasi majja olles kliinikus käimise peale kulutanud veidi üle kolme tunni. Grace pakub, et võiksin nendega koos süüa aga olen hiljaks jäämas...

Dorcas esitleb BCHS Njinikemi kirikus oma raamatut “Health is Wealth” ning olen lubanud teda seal toetada. Kiirustan Three Corners’ile ning kohtan tema tädi, kes printimistöökojast viimased värskelt trükitud raamatud võtab. Oleme lootusetult hilinemas ning piinliku olukorra vältimiseks peame võtma mootorratta. Jõuame kirikusse pika teenistuse(umbes 4 tundi) keskpaigas. Dorcas’e etteasteni on jäänud mõni minut. Saan rahulikult istuda ja imetleda seda pisut sünge välimusega kuid hubast kirikut. Mind tervitavad Dorcas’e ema ja isa.

Raamatuesitlemine kulgeb sujuvalt, pastor viskab mõne nalja, kogudus naerab ning soovijad saavad raamatu 500 frangi eest soetada. Mõned leheküljed raamatust:

Humoorikas trükiaps.

Teenistuse lõpupoole tuleb mul end terve koguduse ees tutvustada ning pastor avaldab mulle muljet olles meie eelmisest kohtumisest tema kodus meelde jätnud mõned faktid Eesti kohta. Ta lausub, et tulen riigist, kus elab üksnes 1,2 miljonit inimest ning, et meil on neli aastaaega.

Teenistuse lõppudes toimub kiriku heaks annetatud toiduainete oksjon, mis oleks tegelikult üsna tore meelelahutus, aga minu väsimusel on lisandunud nälg, kuna pole hommikust alates söönud.

 Vihm on varajane ning otsustame oodata selle möödumist.

Jõuan üllatuslikus päikesepaistes tagasi kolme nurka ja enne Dorcas’e lahkumist ülikooli campusesse sööme koos fufu’t ja jamajamat. Vahetame kontakte ja üksteisele head soovides jätame hüvasti.

Dorcas

Kui sa kunagi Aafrikasse tagasi tuled, siis võib olla kohtume, lausub ta armsalt.

Jõuan tagasi korterisse heidan voodisse ja otsustan puhata. Mind isegi ei huvita, et peaksin nautima päikest, mis on nagunii seda nägu, et ega ta kauaks ei jää...