68. päev

Unistus igatsusest

Täna tegelesin filmitegijate "lemmiktegevustega" - renderdamine, eksportimine, konvertimine, kompressimine. Eesti keeles kõlavad need sõnad eriti vahvalt, aga on uskumatult tüütud tegevused, millele kulub väga palju aega. Vaadata arvutiekraani ning loota, et asi kokku ei jookse. 

Vihm kestis täna tunde ning seega oli aega nende tegevuste juurde ka pisut mõelda. Üks lähedane inimene tuletas mulle kirjas meelde, et täpselt kuu aja pärast olen ma kodus. Eestis. Tallinnas. Mõtlesin ehmatusega, et kas tõesti, juba? Igapäevane blogimine ning teadmine, et olen Belo’s kolm kuud peaks mind ju selleks ette valmistama, aga reaalne tunne on numbritest siiski erinev. 

Üks igatsev tunne mul täna siiski oli:

“Ma sisenen ruumi ja panen põlema tule, mis lülitub sisse koheselt ja mitte pärast kolme minutit vilkumist(või ei lülitu üldse, sest elektrit pole). Ma ei tea kontrollima, kas on jala all ämblikku või sisalikku. Põrand on kuiv, kuna wc pott ning kraanikausi torustik peavad vett, ma keeran dušši, ning sealt tuleb vesi aga mitte hääl, mis kuulutab veetulekut ning jääb siiski tulemata. Ma ei pea otsima maja pealt pange ning suunduma õue vihmaveetünni juurde et sealt külma vett tuua. Ma ei pea tahtejõuga seda vett endale selja peale valama samal ajal üritades seepi kehalt maha hõõruda. Ja mul on pärast pesemist tunne, et olen tegelikult ka puhas...”

Minu kõige armsam “kasvatame iseloomu, oleme hästi karastanud, aga alati ka natukene mudased” elu Kamerunis. 

Homme peaks olema see kauaoodatud päev kui filmime kohalikku räppari muusikavideot. Kolmapäeval suundume tagasi oma filmi tegelaste juurde. Ütlen seda lootuses, et ei jääks mulje, et siin ainult ebahügieeniline lustimine käib.

Pilt ei ole üksnes illustratiivne, vaid üsna reaalne