Päev, mida ei oleks, kui poleks olnud elektrikatkestust.
...
Hommikusöögi lauas tõdeme, et kuigi kalender näitab esmaspäeva, mis tähistab töönädala alust, siis meie oma tööd hästi jätkata ei saa. Loobume lootusest, et veel enne kui tee joodud on elekter tagasi...
Oleme pisut arutud. Ehk ongi see kaasaegse inimese suurim väljakutse. Kuidas on elada ilma luksuseta, mida enamasti iseenesest mõistetavalt kipume võtma.
Naerame, et algab uus eksperiment: elu ilma vooluta ehk mida teevad filmitegijad, kui kõikide vahendite akud on tühjad
Lahkume pärast hommikusööki telefonideta erisuunades ja jõuame tagasi koju alles õhtupimeduses.
Kohtan Three Corners’i poes värske raamatu “Health is wealth” autorit Dorcas Ngwe’t. 21- aastast noort neiut olen tihti Brown’i workshopi kõrval töötades imetlenud.
Ta on alati nii soe ning naeratav ning kutsub lahkesti oma kauplusesse. Belo stiili kohaselt müüb ta kõike alates sigarettidest, kommidest ja lõpetades kanadega. Otsima lähen ma tegelikult Browni, et teda jalutama kutsuda kuid kunstnik oli lahkunud kõrvalkülasse üht koolimaja seina kaunistama. Palun Dorcas’elt, kas tal oleks mulle mõni töö anda, kuniks ma Brown’i ootan, kes väidetavalt kohe varsti peaks saabuma.
Neiu on parasjagu hõivatud kõrvitsaseemnete koorimisega ning pakub mulle kandikut, et seda tööd temaga jagada. Külarahvast käib poes üsna palju. Tervitame sõbralikult “Dulainma”(“Tere hommikust”) lausudes ning Dorcas naerab pisut selle üle kui aeglane ma seemneid puhastades olen. Vestleme kõrvuti pinkidel istudes pikalt Kamerunist, Belost, tema perekonnast, unistusest ning äsjavalminud raamatust. Tema öeldud mõtted unistuste kohta liigutavad mind sügavalt. Tunnen, kuidas mul on õnn kohata ja rääkida nii erilise inimesega. Ja mul on kahju, et selle vestluse toimumiseks pidin ootama elektrikatkestust...
“Ma ei tea, miks inimestel siin enamasti unistusi ei ole, nad aina räägivad sellest, et on päris vaesest perekonnast ning neil pole seega mingeid väljavaateid paremaks tulevikuks. Ma olen sellest nii väsinud ja ma tunnen, kuidas ma tahaksin neid aitada. Aga ainus mis ma teha saan on olla eeskujuks, et mina unistan ja tean kuidas nende täitumise poole liikuda”
“Unistus peab olema piisavalt suur, et see motiveeriks hommikul voodist üles tõusma ja tegutsema ning piisavalt reaalne, et teaksid kuidas ja kuhu sa sel päeval minema pead”
....
Märkamatult saab poodi sisenejate tervituseks Waisema(“Tere pärastlõunat”), oleme jaganud koos maitsva lõuna ning kella vaadates märkan, et seemneid puhastades ning Brown’i oodates on möödunud tund kuni viis. Päike taevas on veel kõrgel ning inimesed elevil kuna Belo’t külastab riigi peaminister. Jälgime kogu seda autode voorimist ning Paul Biya(president) pildiga kaunistatud rõivaste kirjut vaatepilti ning oleme enamasti nüüd vaikuses. Voolu puudumise tõttu ei saa(õnneks) iga poeomanik mängida oma lemmikmuusikat, mis kehvade kõlarite tõttu kipub pigem kurdistama.
On üksnes küla, seemned ja päike.
Lahkun Dorcas’e juures pisut valutavate sõrmedega pärast seda kui Yuri tuleb mind otsima. Kingsley kutsel soovime sellel kaunil pärastlõunal külastada tema perekonna farmi, mis mõnekümne minutise jalutuskäigu kaugusel on.
Imeline jalutuskäik kahe jõevahelisel alal ning kohtumine pimeda farmeriga, kes meile suhkrurooga pakub toob mind ühte ilusasse tundesse. Ma pole enam keegi, kes tuli Kameruni vaatlema, jäädvustama ning kõrvaltvaatajaks jääma. Tunnen nendel kitsastel mudastel teedel, et olen osa sellest maailmast, mida siin kogen. Ja see, mis ootab kodus tundub äkitselt nii kauge...
Hoolimata sellest tundest on varsti aeg lahkuda. Mul jääb üle vaid igast päevast kõik võtta.
Süütame kodus küünla, sööme õhtust ning oleme õnnelikud esimese päeva üle, kui vihm jääb taevasse.
No comments:
Post a Comment