Aeg ei peatu
Maakonna suurimat mäge Mount Boyo vallutama asudes uurisin enne teejuht Brownil’t kaua see matk aega võtab. Ta mõtles hetke ja vastas, et viis tundi. Taksoga Nijikomi jõudes ja mäele pilku heites pidasin teda optimistiks, kuid ei öelnud talle ja panin muuseas käima stopperi. Mägede vallutamine ei ole endiselt minu jaoks lihtne tegevus, aga kummalisel kombel annab mingil hetkel(tavaliselt väga vajalikul hetkel)iga samm rohkem energiat kui võtab. Mõnikord on lihtsalt tunne, et õhk saab otsa. Küllap tuleb see sellest, et elu Belos oluliselt kõrgemal kui olen harjunud(1166 m üle merepinna) ning Mount Boyo kõrguseks umbes 1900+ m.
Pilt: Yuri Vahl Walle
Peaaegu.
Kohal.
Pilt: Yuri Vahl Walle
Mäest alla tuleku tegi meeleolukaks ja samas frustreerivaks ning ohtlikuks pidev libisemine, mis lõppes minul enamasti tagumiku peal “kelgutamisega”. Langesime pidevalt naeru lõksu, kuna minu kukkumine lõbustas väga Kingsley’d, kelle naer omakorda nakatas mind, mis segas kõndimisele keskendumist.
Peaaegu matka alguspunkti tagasi jõudes peatusime majajäetud majas, kust kuulsime rõõmsaid laste kilkeid. Sisse astudes leidsime nad sõitmas rula-laadsete masinatega ja nende lahkel loal saime seda ise ka proovida.
Njinikomis võtsime takso tagasi Belosse ning seekord Yuri initsiatiivil suundusime Combanttanti kosutavale joogile. Sel hetkel kui mul oli meeles taaskord stopperit vaadata näitas see möödunud aega 6 tundi ning 6 minutit.
No comments:
Post a Comment