72. päev

Vihmalausuja

1998. aastal mängis Scarlett Johannoson kuulsas filmis “Hobulausuja”: 

Neljateistaastane Grace (Scarlett Johansson) jääb pärast ratsutamisel toimunud õnnetust jalast ilma. Ta langeb sügavasse depressiooni ja ka tema hobune Pilgrim ei ole enam endine. Tema ema Annie (Kristin Scott Thomas) on veendunud, et Grace taastub alles siis, kui ka hobusega kõik korda saab. Otsustavalt läheb ta Pilgrimiga Montanasse Tom Bookeri (Robert Redford) juurde. Mehe võime hobuseid treenida on kuulus ja Annie näeb selles ainukest lootust. Aja jooksul armub ta Tomi, sellal kui see Grace´i ja Pilgrimi enesetunne nn. hobulausuja juures paraneb. 

Kui saaksin täna sellest filmis inspireerituna uue teha, siis kõlaks selle sünopsis nii:

Vihmalausuja

26-aastane noor naine satub vabatahtliku teenistuse raames pisikesse külasse Kameruni loodeosas. “Ega see vihmaperiood ei tähenda, et iga päev sajab” lohutavad tema lähedased enne minekut. 72. päeval jõuab noorele naisele kohale teadmine, et kõikidel päevadel, mis on veetnud müstilises Aafrikas, on mingil hetkel tulnud taevast alla üks korralik vihm(kui mitte öelda tunde kestev laussadu). Kohalikud annavad lootust, et vihmaperiood on lõppemas, noor naine on peaaegu usus alla andnud. Kas näeb ta päeva ilma vihmata või saabub tagasi kodumaale tundmata kuiva Aafrikat?

Täna vihastasin sellesamuse peale korralikult, aga õnneks leidsin lohutava seltskonna 300 frangi kaugusel asuvast Ashingust, kus sain mõnuleda kuuma piprakala süües ning kuulata hommikust alates kestnud lohutamatut sadu. Just nimelt lohutamatut. Ta nagu ise ka ei jaksa enam olla, aga sajab ikka. 

Kui ma läbimärjana majauksest sisse astusin märkasin laual postkaarti Prantsusmaalt(postitatud täpselt üks kuu tagasi). Tundub, et tigupostis tegi veini ja juustu maa Eestile ära, kuna emalt saadetud postkaart ning sõbranna(de) saadetud pakk on olnud teel juba juuli algusest. 

Küllap on vihmal sellega midagi pistmist. 

Lohutades end. 

:)