See on enne olnud.
Ma pole enne Aafrikas-Kamerunis-Belos elanud. Seega ei osanud elust siinpool maailma pisikeses külas midagi arvata ja oodata. Kuigi tunnen end siin uskumatult koduselt olen vägagi teadlik, et kogen ja näen enda jaoks iga päev uut ja erakordset. Aga vahel tunnen midagi tuttavat. Midagi, mis seob mind sellega, mida olen kogenud varem. Ajas ja ruumis on need hetked aga üksteisest kaugel...
Ma ei tea, kas oskan paremini selgitada. Proovin mõne näitega.
Esimene hetk: Kõnnin võttelt koju, jälgin tähelepanelikult libedat teed ning teretan lapsi, kes maisipõllult “hello” hõiskavad. Hetkelises vaikuses kuulen tuttavat häält - üksik leht langeb puult ning puudutab maad. Mulle meenub sügis Eestis...
Teine hetk: Vabatahtlike maja uue asukoha külastamisel jääme vihmasaju kätte. Metsas, milles kasvavaid puid näen esimest korda tunen ma äkki tuttavat lõhna. Keegi köidaks justkui värskeid kasevihtasid...Ja ühtegi kaske pole läheduses.
Kolmas hetk: Ühel hommikul kõlavad minu tuppa selgelt kirikukellad, külas, kus mitte ühelgi kirikul pole kellatorni/kellasid. Meenub pühapäeva hommikune Tallinn.
Ma pole päris kindel, miks neid asju olen märganud, aga ehk on hetked on ise minu juurde tulnud. Minu õnn on olnud neid ära tunda ning nautida aina armsamat ja kodusemat maailma enda ümber.
Laps. Kell on 6.30 hommikul.
No comments:
Post a Comment