90. päev

5 rääkimata lugu

Kuidas ma lärmakale kirikule loengu pidasin.

See oli umbes nädal tagasi, kui meie kõrvalasuv “God Solution” kogudus otsustas Jeesust maapeale kutsuda/oodata 5 päeva järjest. Meie magamistoa asukoht granteerib nendel õhtutel trummimuusika, sageli ilma viisita karjumise ning lakkamatu pastori kõne läbi mikrofoni üsna võimsatesse kõlaritesse. Ma olen pidanud endast palju rahu leidma, et seda kirikut enda kuulmisest välja lülitada. Korra, kui seda külastasime, siis ehmatasin, et nii hilisel tunnil on seal ka lapsed, kes silmad kinni, peaaegu et transis Jeesust maapeale kutsuvad. Hilise tunni all mõtlen aega pärast kella 23 õhtul. See on Belo küla mõistes tegelikult juba öö, sest ärgatakse enamasti kell 5. Mis kell selle koguduse liikmed ärkavad, seda ma ei tea. 

Igatahes. See oli üks õhtupoolik, kui vaevlesin kohutava peavalu käes ning otsustasin südame pealt ära rääkida, mis arvan mikrofonist ja trummidest nii hilisel kellaajal. Seisin käed ristis uksel, kuni minuga tuli vestlema üks naisterahvas. Rääkisin talle, mida tähendab olla hea naaber, jutustasin oma kolme kuu kannatustest unega, rääkisin tööst ning puhkeajast ja viimase eepilise kommentaari tegin selle kohta, et sel ajal kui nad oma Jumalat oodates karjuvad ja trumme mängivad ei kuule mina Teda....

Naisterahvas tundis mulle kaasa ning sel õhtul mikrofon korraks vaikis. Järgmisel päeval jätkus kõik vanamoodi. 

Kuidas Yuri kypsetatud madu s6i

Eelmisel nädalal täitus Yuri suur unistus ning sai proovida kuidas yks (bushmeat) madu maitseb. Pidi olema väga hea. Oluline on teada, et selleks, et see must iludus temani j6uaks r22kis ta peaaegu k6igile, keda kohtas, et soovib madu syya. Kolm n2dalat hiljem t6i yks s6bralik mees selle mootorratal. Paar illustreerivat pilti: 

Kuidas me lapsi hirmutame

See vist tegelikult on juhtunud korduvalt, aga lapsed jooksevad meile rõõmsalt järgi “Hello” hõigates. Vahel oleme lustinud end ümber pöörates ja neid taga ajades ja samal ajal "Hello" vastu karjudes.

Kuidas hull naine meid jälitab

Belo’s on mitmeid omamoodi inimesi. Aga üks omamoodi huvitav naine(väidetavalt läks hulluks selleks, et mehe tähelepanu saada?!) on meid eriti omaks võtnud.  Nimelt ükskõik, kus teda näeme siis jälitab ta meid. Yuri on tema suur lemmik, ning teda vist kõige enam. 

Koju jõudes oleme sunnitud värava enda tagant sulgema, sest rahulik keeldumine tema seltskonnast enamasti ei mõju. Seda, mida ta meist täpselt tahab me ei tea. Ma ei usu ka, et ta ise selles kindel on. 

Kuidas ma 4. päeval baaris käisin. 

Jäin teile ühe loo võlgu: 

4. päev: Õhtuks sadu lakkas, läksime kohalikku baari. Jälle tahaksin midagi öelda, aga praegu veel ei oska. Olen juba nii mitu korda seda lõiku kustutanud, niiet jätan parem pooleli. 

Ma mäletan seda õhtut endiselt nagu see oleks just olnud. Istusime Johni’ga kahekesi lauas kui mulle ulatas käe kaunis naine, kelle tahaulatuvat kehaosa oli raske mitte märgata. Ta kutsus meid tantsima ja üsna joviaalselt keerutades puksis ta mind pidevalt tantsupõrandalt välja. Pidin olema üsna ettevaatlik ja tähelepanelik, et tema tantsuliigutustele alla ei jääks(sõna otseses mõttes). John leidis selle kõik olema üsna meelelahutusliku, ning me rääkisime sellest naisest veel pikalt, kuna rohkem meil polegi õnnestunud teda näha. 

Sel nädalal veel kokkuvõte tööst Rudec'i heaks ja lugu "vabast meediast" ehk kuidas keegi tähtis ametnik võttis Belo Community Radio stuudio võtmed pantvangi ja kuidas ma aitan neid tagasi saada. Veel kaks päeva aega...

Ja alati juhtub nii, et lõpus läheb alles kõige põnevamaks. Ärge andke alla, mina küll ei anna!