91. päev

“You should pray”

Üks paks propelleriga poiss kutsus alati rahule. Kui keegi seda traksipükstes tarkpead kohtama peaks, siis saatke ta kiirelt siia poole teele. Näiteks oli mul täna uskumatult raske oma päikesest(?) kuuma pead talitseda. 

Kamerun on vabariik. Meedia peaks toimima siin iseseisva ning neutraalse neljanda võimuna, olema miski eemal poliitikast ning korruptsioonist. Kõlab ideaalselt? Ma ei tea, kas Eestis oleks võimalik, et linnavõimud käsevad raadio valimiste ajaks kinni panna ja mitte ainult, vaid ka võtmeid teadmata aja ja teadmata kohas peidus hoides? 

Valimistest on juba kaks päeva möödas, aga minu seiklused raadiotehniku Raphael’iga raadio stuudio võtmete jahtimisel jätkuvad. Täna teretasin linnapead isiklikult, tutvustasin end ja lühidalt filmi, mida soovin raadio abi kasutades teha. Ta mõistis, noogutas ja tegi kõne raadio manageri’le, kes kõne vastu ei võtnud. Raadio tehnik ootas teda tunde, et ta tagasi kontorisse tuleks, sest linnapea palus endale meelde tuletada, et ta uuesti helistaks. Manager  tehnik Raphael’i kõnesid väidetavalt vältis. 

Ma ei tea, kas oleksin pidanud olema tagasihoidlikum, aga ausalt küsides “How can I help?” lausus tehnik, et äkki aitab, kui ma ise managerile helistan ja räägin, miks mul kiire raadio võtmete tagasisaamisega. Mulle kõlas vastu sõbralik hääl, kes teatas, et on homme kell 9 võtmetega kohal ning Joan saab teha raadio, mille Raphael edastada saab, ning mina saan seda kõike vajadusel videopildis salvestada. 

Ma olen Belos piisavalt palju olnud, et teada, et kui ollakse nii sõbralikud, siis peab alati natuke kahtlema, kas homme need võtmed ka seal tõesti on. 

Tundub liiga hea, et olla tõsi. Sama vist ka iseseisva, neutraalse ning mittekorrupeerunud meediaga. 

Film tuleb nagunii. Isegi kui need on kaks kurba raadiotöötajat ja üks filmitegija Eestist lukustatud stuudio ukse taga.

Soovige mulle edu!