98. päev

Eelviimane

Üks peatükk minu Kameruni seiklusest kuulub Douala lennujaama. Ma pole vist ealeski üksnes koha peal seistes oma pulssi nii tugevalt tundnud nagu oleks Boyo mägedes matkamas. Põhjus väga lihtne - minu viisa on mõned päevad aegunud ja olen just sekundid tagasi teada saanud, et ka lennujaama politsei oskab arvutada. Usin naisterahvas kutsub mind oma putkasse, kus teatab, et minu viisa ei kehti ning pean ostma 50 000 frangi eest templi, millega lubataks mul riigist lahkuda. Raha, mida mul sularahas pole. Ja pole läheduses ka muidugi pangaautomaati. Ütlen talle ausalt, et mul pole nii palju. Ta naeratab lahkelt ja küsib palju mul on. Võtan taskust viimased 13000 franki ning ta poetab selle summa oma lauasahtlisse ning lööb kaks templit passi öeldes sõnadega: “I will help you go home..”

Nojah siis. Need neli lisapäeva läksid vähem maksma, kui oleks oodanud. 

Ja kui see oli minu viimane mälestus Kamerunist, ebakorrektne ja vististi ebaseaduslik aga siiski südamlik. 

Ma lähen koju. Kuigi juba eilsest alates tunnen, et lähen justkui uuele rännakule. Rendikorteri kapist tuli välja otsida seljakott ning püüda sinna sisse pressida kõik, mis pidasin vajalikuks Eestisse tuua. 

Kolm kuud Belos oli inspireeriv aeg - filmitegemiseks, kirjutamiseks, mõtlemiseks, elamiseks. Minu ümber oli peaaegu, et kadunud emotsionaalne ning füüsiline müra. Mõistsin, kui palju energiat kulutan tavaelus, et asjadega kursis olla või kui soovin rahu läheb palju energiat selleks, et hoida ebavajalikku endast eemal. Ja ometigi hiilib see kodus mulle nii ligi... 

Mul oli luksus mitte teha valikuid, valikuid, mis võivad argipäevas palju stressi tekitada. Ma pole kolm kuud ise otsustanud (välja arvatud kord nädalas), mida soovin süüa, sest see otsus on minu poolt tehtud. Ma ei otsustanud, kas majas on elekter ning saan kasutada oma arvutit, samuti ei saanud ma valida, kas internet töötas ja kui töötas, siis mis kiirusega(Kuigi igapäevane blogimine mõne hilinemisega peaks tõestama, kui hästi ühendatud see pisike küla oli).

Ma ei tundnud survet olla keegi, kes ma olen Eestis, sest ma polnud... Mõistsin kui väga keskkond mõjutab minu head enesetunnet ja kui palju on võimalik ümbritsevast näha kogeda üksnes seda, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb. 

Ma oleksin võinud tunda ebamugavust, kurbust, viha kui kuulsin inimesi mulle ütlevat “give me something”. Või kui inimesed ei võtnud vaevaks minu nime küsida ning kui mind kutsuti aina valgeks inimeseks. Ma oleksin võinud olla pahane, et minult küsitakse turul vähemalt kolmekordset hinda. Või kui inimene, keda usaldan petab minult raha. 

Aga ma ei tundnud seda. Kuna see oli miski, mida mina ei saanud kontrollida. Ja see pidigi nii olema. Ja see oli okei. 

Sest ma polnud kunagi näinud nii palju rõõmsaid ning uudishimulikke lapsi, söönud nii puhast toitu, nautinud igapäevast päikesepaistet ja vihma(viimast nautisin muidugi pisut vähem), näinud nii palju koskesid ja matkanud mägedes, söönud maailma parimat kala, saanud kulutada nädalaid üksnes vabatahtlikku tööd tehes, vestlenud ning õppinud nii palju...

Vabatahtlik töö ehk vabast tahtest töötamine tõi esile hoopis teised eesmärgid, mõtted ja tööle lähenemise kui oleksin osanud arvata. See viis palju sügavamale. Kui suudaksin ka ainult õpetajatööd iga päev vaba tahtena näha:)

Üks detail veel: Ma pole ealeski mõelnud nii palju nädalavahetustele ning suvedele maal vanavanemate juures... Ma läksin kodust kaugele kuid jõudsin tagasi teadmisse, mis oli seal juba enne. Proovisin saada sellest maailmast kõik ja proovisin anda endast kõik vastu...

Alustasin Belos mitmes mõttes puhtalt lehelt ning alustan seda nüüd taas. Lootuses, et need kogemused elavad pika lennureisi üle. Kaotan selle vabaduse, mida Kamerunis kogesin kohe kui Tallinnas lennujaamast väljun. Vaba tahe. Võtan endale eesmärgiks seda mõtet hoida. Hoida ligemal kui ükskõik, mida muud.