Siin.

Hommik Stockholmi lennujaamas - kõnnin mööda pagasilindist ja märkan seal oma kiletatud pampe. See pole õige koht, mõtlen ma, ning leian inimese, kes nad Tallinna lennu peale lubab transportida. 

Mööda säravat lennujaama kõndides käib miljon mõtet käib peast läbi, ja need mõtted vahelduvad tühjusega peas. Kõik on nii kallis, särav, luksuslikult riiulitel ning mitte teki peal maas. Kõik pinnad on puhtad, mina ja minu asjad aga kõik pisut mustad. 5 banaani maksab 3 eurot. Märkan, et olen värviliste riiete ning ilma jakita justkui nagu tulnukas. Samas näen ümbritsevast, mis sel sügis-talvel moes on. Üllatuslik must. 

Ja inimesed tõesti tunduvad kõik ühesugused, keegi rääkis, et Aafrikast tulles võib sellist hetke kogeda, ei ole harjunud nägema...

Mis tunne siis on?

Segane, ma saan aru, et olen nüüd tagasi, aga samas ei ole ka. Ma nagu ei kuuluks siia, aga samas kuulun ka. 

Miks ma käisin?

Eks erinevates aruannetes saan oma vabatahtliku kogemusest mitmeid lehekülgi kirjutada.  Meie töö tulemused on organisatsiooni hinnata, meie filmi valmimist ootan minagi pikisilmi. Eile vaatasin lennukis pilte, ning neid kiirelt läbi sirvides tekkis tunne, nagu vaataks fotosid unenäost...

Ehk siis enda jaoks mõtlen veel, kuidas seda kogemust ja teadmisi edasi anda. 

Kui keegi tahab nüüd ironiseerides küsida, kas maailm on päästetud, siis võin vastata küll. On. Varsti. 

Kui mu blogil oleks lõputiitrid, siis pühendaksin selle üksnes tänule. Tänu inimestele, kes minuga kolm kuud Belo’s olid, minu tegemisi toetasid ning kõikidele nendele, kes võtsid vaevaks seda lugeda, pilte vaadata, kaasa mõelda. 

Aitäh, et olite minuga Eestis, Prantsusmaal, Hollandis, Inglismaal, Jaapanis, Saksamaal, Indoneesias, Lõuna-Koreas, Soomes, USA-s,  Brasiilias, Austraalias, Ghanas, Ugandas, Venemaal, Belgias, Ukrainas.

Aitäh GLEN ja Arengukoostöö Ümarlaud!

Ma ei saa sinna midagi parata, aga lauses“mulle meeldib reisida” peitub üks pisike vale. Kellelegi ei meeldi reisida - passida tundide kaupa lennujaamas, magada pinkidel, silmitseda väljuvate lendude graafikut ning oodata... 

Reisimise puhul meeldib mulle isiklikult see hetk, kui saan oma koti maha panna ja tean, et ei pea seda sealt lennule ümberistumise või bussisõidu pärast enam pikka aega liigutama. Kotti põrandale asetades ja sellest lahti lastes saan tavaliselt eranditult aru, et olen nüüd kohal.

Ma olen siin.

Parem sõbrad lennujaamas kui kadunud pagas:)