Teate, avastasin just, et minu Eestist lahkumisest on siiski 97 päeva. Sisestasin kaks esimest päeva sama numbriga;). Heledapäistel inimestel ikka juhtub. Ei teadnud minagi siis, et blogist ja Teist saab igapäevane kaaslane...
Viimane õhtu Kamerunis
Ma pole enam Belos, pärast palavat, kuid õnneks lühikesena tunduvat pikka bussisõitu istun taaskord Douala’s, hotelli basseini ääres kus 90+ päeva tagasi sai Kameruni seiklus alguse. Kohtusin esimest korda Joshuahga ning kogesin esimest Kameruni vihma...
Kolm kuud hiljem siin Yuriga tänavatel kõndides märkame äkitselt, kui räpased me võrreldes suurlinna inimestega oleme, minu mudased kingad on suureks kontrastiks valgetel tänavaplaatidel. Poes imestame nähes külmkappides jogurtit, veini ja juustuvalikut. On nii palju valikuid, millega tuleb taaskord harjuda. Toidupood on üksnes algus:). Käisime restoranis. Saab tellida midagi muud, kui riis, fufu ja kartulid ubadega. Jook, mis lauda tuuakse on külm! Restorani tualetis näen end esimest korda üle kolme kuu täispikkuses peeglist... Ehmatus suur, kuid samas humoorikas.
Eilsed kohtumised olid sõbralikud, lahkusime kallistuste ning heade soovidega. Ja tantsuga õhtuses Combattantis. Saime mitmeid kutseid tagasi minna...
kas teadsite et ühe tubli maatüki Belo läheduses saab 700 euroga? Kes otsib head elukohta, siis soovitan kindlasti.
Teate, ma tahan teha kokkuvõtte. Ja teen ka, aga selleks pean end kokku võtma ning kahe päeva jooksul turvaliselt koju jõudma. Ja ma pean end pesema.
Lennukis on kindlasti aega mõelda, bussis oli liiga huvitav...:)
Kell 5.45 hommikul
Unised Bamendas
Segased Doualas
Segased pilt on lustakas!
ReplyDelete