50. öö - Vahekokkuvõte: Kes? Mis? Kus? Mida? Kuidas? Miks?

Alles nüüd hakkan aru saama, et võtsin ette üsna ambitsioonika plaani - kirjutada 99l järjestikusel päeval elust Belo’s/Kamerunis nii, et teistel võiks olla siit midagi lugeda. 

Ja miks üldse iga päev kirjutan? Seda ma enam ka ei tea, aga tundub kuidagi kummaline asi nüüd pooleli jätta. 

Ma ei saanud eile öösel hästi und ja mul tuli mõte, 50ne päeva täitumise puhul on võib-olla mõistlik teha pisike vahekokkuvõte.

Kes? 

“Ini yemi gyu Anniken” 

Glen vabatahtlikuna Belo't avastamas. 

Joshua - Rudec’i president, juhib kõiki projekte organisatsioonis ja on enamasti argipäevas tegemistega väga hõivatud. Väga pühendunud mees, kelle eest lapsed aukartust tunnevad ning kellesse inimesed suure lugupidamisega suhtuvad. Tal tundub kõik suurepäraselt välja tulevat, veel veidi võiks ta harjutada mootorratta käikude vahetamist. 

Yuri - Minu Glen partner Saksamaalt, töötame igapäevaselt koos, et teha dokumentaalfilm Rudec’i kõige tähtsamast tegevusest, milleks on toetada 55-e orvuks jäänud lapse/noore haridusteed. Lisaks sellele jäädvustame muid tegevusi(Women’s empowerment, water project, bench project), et need näitlikustamiseks ning tagasisideks organisatsiooni tegevuse kohta laadida üles Rudec’i kodulehele.

Ida - Glen partner Saksamaalt. Ühines meie projektiga, kuna tema praktika Kameruni põhjaosas turvalisuse kaalutlustel tühistati. Hetkel otsib ta Joshua abiga endale tööd, mis tuleks Rudec’i arengule kasuks. 

Koju naasenud vabatahtlikud:

Pierrick - 19-aastane noor prantslane Lyonist, kes tuli vabatahtlikuks suvekooli õpetajaks. Viibis siin täpselt neli nädalat. Naases prantsusmaale, et minna ülikooli õppima kirjandust.

John - 21-aastane noor britt, kes saabus Belosse mais, ning õpetas samuti suvekoolis ligi 12 nädalat. Naases, et jätkata õpinguid Coventry ülikoolis Disaster Management'i erialal.

Kohalikud:

Brown - kunstnik, kes töötab igapäevaselt kõigega, millega tema juurde tullakse. Enamasti näen teda kaunistamas värvidega mootorrataid ja kirjutamas kaupluste silte. Sellest vabal ajal maalib. Ta on lahkelt saatnud meid mitmetel väljasõitudel(teekasvandus, kuninga külastamine) ja matkadel(Nijnikemi mägi, kosed Belo vahetusläheduses). Mulle isiklikult meeldib, et võin teda alati ükskõik mis küsimustega siinse elu kohta tülitada. Ta naeratab või naerab ja alati vastab. :)

Grace, Princess Martha, Remedy, Marcel, Betuel, Zeta-Zel, Zidane - Rudec’i filmi tegelased, keda kaameratega aeg ajalt külastame ning nendega koos filmiks materjali kogume. 

Ernest ja Daniel - Ndop’i  AIDS’i vastu võitlemisega tegeleva organisatsiooni aktivistid, kelle mõned projektid ka Belo kandis aset leiavad. Veedame rohkem aega koos, kui nad siin aeg-ajalt kõrvalkorterit rendivad. 

Rahab - Belo fashion house’is töötav õmbleja, kellega minul isiklikult palju suhtlemist, kuna ta on valmistanud mulle mitmeid kauneid kleite ja seelikuid. Soe ja armas inimene, kes alati rõõmsalt telefonile vastab ning alati külla kutsub. 

Raoul - mees, kelleta poleks mul ühendust muu maailmaga. Müüb telefonile krediiti ning internetti. Vabalt ajal on räppar ning mängib Belo meeskonnas jalgpalli. 

Bless - esimeste nädalate kõige sagedasem külaline majas, hea huumorimeelega 10-aastane aktiivne poiss, kes alati kõige kummalisemate küsimustega oskab üllatada. 

Kus?

Kui me nädalavahetusel väljasõidul ei viibi, siis elame koos vabatahtlike rendikorteris Belo keskusest mõne minuti kaugusel. Belo on küla, mis ümbritsetud mägede ja kaunite koskedega. Elanikke mõnituhat. Kõige tähtsam on küla keskus, mida kutsutakse Three Corner’siks, seal asuvad ärid ning toimub iganädalane turg. 

Mida?

Inimesed, kes siin elavad on kom ning keel, mida siin räägitakse on samuti kom(lühend Kingdom of Mountains’ist).

Kõige levinum ja iseloomulikum toit on fufukorn ja jamajama. 

Fufu - maisijahust valmistatud “pall”

Jama-jama - mustikalehtedest valmistatud lisand, kuna fufu enamasti pigem erilise maitseta. 

Süüakse rooga kätega -  murrad tüki fufu’st, mudid käes ühtlaseks ning kasutad seda, et võtta teisest kausist jamajamat. Maitseb imehästi! Minu lemmiktoit kindlasti. Eriti kui 

Tänavatel müüakse palju maapähkleid ja puffpuffe, mis on rasvas praetud saiatoode. 

Õhtuti käivad naised baarides müümas grillitud Maroko kala, see tuleb päris pika tee Belo’sse ning on saab siin piprase kastme ning lisandi, mille nimi mul kohe üldse praegu meelde ei tule. 

Pipar/tšilli - üks tähtsamaid maitseaineid mida armastatakse kasutada rohkelt. 

Söögist/joogist tuleb täiesti eraldi jutt - mul lihtsalt veel palju avastada. 

Kuidas?

Hästi. Rahulikult. Nädalad siin on möödunud kiirelt, päevane rutiin on enamasti paigas ning selle raames on hea ja mugav töötada. Belo on turvaline ning väike koht, kus inimesed alati lahkelt külla ootavad ning ei pane üldse pahaks, kui sõber kaamera kaasa võtame.