32. päev

Njinikom’i mägi

Olen siinoleku ajal juba mitmeid kordi kogenud olukorda, kus teejuht näitab kaugele mäetipu suunas ning väidab, et vähem kui tunni aja pärast oleme seal üleval, samal ajal kui mina mõtlen, et see pole võimalik. Olen hakanud endasse rohkem uskuma ning selliste mõnetunniste(täna kokku 5 tundi) matkade  ajal ning järel tunnen tohutut rahulolu. Hiljem jood tassikese teed ning vaatad rõdult teekonda, mida just läbisid. Hea on nii ühekaupa koguda väikeseid isiklikke vallutusi. Tänane matk oli tegelikult päris suur katsumus, kuna päike kõrvetas meeletult ning maisipõldude vahelt mäkke ronides ei puhunud eriti ka värskendav tuul. Patside tõttu on minu peanahk üsna paljas ning päike kasutas olukorra ära. Minu õnneks möödusime allikast, kus sain särgi märjaks teha ning pähe siduda. Mitmeid kordi oli tunne, et jalad tahavad alt ära kaduda - mäest üles nõrkusest ning mäest alla libedusest. Olen avastanud enda jaoks tervisliku lahenduse nendest (peaaegu) kukkumisolukordadest tekkinud frustratsiooni leevendamiseks. Väike, vahel suur karje võimsa mäe peal aitab kergendatult edasi sammuda. Samuti leian, et kõndima peab kõndimise peale mõeldes. Kui järgmine samm on ainus mõte su peas, siis libised vähem. 

Three corners

Teejuhi abiline Bubbles

Vallutatud mäetipp

Uue nädala tööd ja tegemised viivad kaugele ja lähedale. Mõned tööd naelutavad arvuti külge, mitmed viivad majast välja sest oleme planeerinud uued filmimised. Näeme ära, milline on matusepäeva järgne celebration ning uurime, kas Belo Community Radiost saaks ühe huvitava dokumentaalfilmi loo. 

Ilusat augustikuu algust!