Kohtumiseni, Pierrick!
Yuri rääkis hommikul, et nägi unes rannas ööbimist ja merelaineid, ning talle tundus see nii reaalne. Tegelikult ladistas akna taga vihm. Uskuge, ma tüütan ennast ka juba selle vihma jutuga, aga lootust on, et septembris sellest ei kuule. Küllap leian siis midagi muud...
Täna on meie maja noorima vabatahtliku Pierricku viimane õhtu Belos, ta saabus 8-ndal juulil ning lahkub Doualast täpselt kuu aega hiljem.
Küsisin Pierricku käest ka kommentaari, mida ta oma siin oldud aja kohta arvab. Ta võttis pisut mõtlemisaega ja lausus, et ei suuda praegu veel sõnastada. Lubas meile kodust e-maili saata. Tegelikult oli näha mulle kui kõrvaltvaatajale, et vabatahtlikuks olemine oli talle pigem raske aeg - teda valdas pidev väsimus ning õpetaja-amet valmistas palju peavalu. Ta oli pigem kerge saak inimestele, kes üritasid teda ära kasutada ning see kurvastas teda.
Mina jään igatsema tema haruldast huumorimeelt, ning tema noorust ja ausaid küsimusi/tähelepanekuid, mis tegid ka meie päevad märksa huvitavamaks, lõbusamaks.
Pierrick’u käest küsides, kas plaanib veel kunagi Kameruni külastada, vastas ta mõtlikult: kui tal veab.
Ma tunnen vististi sama juba praegu. Et mul on väga vedanud...
Pilte mehelikust putukahävitamisest(Pierricku kiljumise saatel, kes neid kohutavalt kardab):
Pealtvaatajad
Kingitus Pierrick'ule
Järgnevatel päevadel tuleb juttu deemonitest, kes meie arvutis elavad ning filmist, mis vaikselt aga kindlalt oma kuju on võtmas.
Jah, sul on väga vedanud.
ReplyDelete