53. päev

We are together *

Mõtlesin, et kindlasti naudin teiste äraoleku ajal majas üksindust, aga pigem on mul isegi veel rohkem sebimist ja mujal olemist. Õhtuti on siin üksi pisut kõhe ka - sisalikud ja muud kutsumata külalised. 

Eilne pidu oli tore elamus - sain siinsete inimeste kohta nii mõndagi teada, kahjuks ka mitte meeldivat. Leidsin ööklubi näol koha, kus ikkagi saaksin teoreetiliselt oma lühikesi pükse kanda, sest seal on neidudel märksa vähem riideid seljas, kui tänaval. 

Mingi hetk tundus mulle, et meeste tantsimine oli minu ees nagu esinemine, aga siis märkasin, et minu selja taga on peegel, kus inimesed end tantsides imetlesid. Ilus hetk kui suunurgad paratamatult üles poole kiskusid.

Hommikul olin lubanud õmbleja Rahab’ile, et lähen temaga tema koguduse jumalateenistusele. Mingi hetk avastasin sajakonna inimese ees seismas ning end tutvustamas. Teenistus oli oluliselt lühem kui Belo kirikus, Rahab ütles, et pastor hindab väga inimeste aega. See oli temast kena, sest väljas oli kuum kuum ja päikseline ilm(kuhu jäi see eile?!) ning inimesed olid rahutud pärastlõunal toimuva jalgpalli finaali pärast. Division’i suvine turniir sai just täna oma märja(sadu ei jää taevasse!) ning penaltitega lahendatud lõpu. 

 Rahab'iga - kohe näha keda oli fotole sunnitud tulema.

Ootusärevus

Wester&President

Finaali puhul ehitati piire.

Varastatud hetk.  

Publik põõsas. 

Kingsley viimane tööpäev.

Pikk poiss tegi pilti. 

Pärast “publish” nupu vajutamist suundun taaskord uksest välja, sest kuuldavasti pidi võidu puhul suur gala toimuma. Võitjaks tuli kõrvalküla niiet on targem varem teele asuda, kuna libedus teeb liikumise pimedas oluliselt aeglasemaks, aga samas põnevamaks?!

Tänase päeva kõige kummalisem hetk oli istuda Three Corner’si workshopis ning rääkida kodustega telefonis. Eesti keeles rääkimine pani nii mõnegi inimese pead pöörama.  Saime komplimendi keele kõla kohta. 

Aitäh!

*Inimestele meeldib seda lahkumisel naeratusega öelda, ning see toob alati naeratuse ka minu näole.