59. päev

Laupäev, augusti viimane.

Käisime seltskonnaga vaatamas koskesid, mis meie maja rõdult on alati paistnud ning enda poole tõmmanud...Et saaks ometi lähedamale. Mäest mööda libedaid teid üles ronides jõuan võib olla ainult sekundi mõelda, et tegelikult on natuke raske...kuid siis äkitselt muutub tee tasaseks ja avaneb maailm, mis arvatavasti ise ka ei tea kui imeline on. Ja enam ei olegi raske... Ning mida äkitselt näen ja tunnen võtab pisut hingetuks. Teistmoodi.

Meie nädalavahetuse rännakud on kombinatsioon kaunist loodusest, veest, õhust, lõhnadest, kohalikest, kes põldude vahel meid tervitavad ning lastest, kes armsa häälega “Hello!” hõikavad.

Erakordsed ning kordumatud päevad.

Kuna internet mängib nädalavahetuse puhul eriti raskesti kättesaadavat, siis õnnestus üles laadida ainult üks pilt. See pole piisav, aga samas poleks vist ka 100 pilti...