45. päev

 

Fon of Kom

ehk külaskäik kuninga paleesse

“Ja siis ma seisin seal, pilkude eest varjatult pealtnäha lagunenud hoone sissekäigu juures, printsess hoidis mul käest ning sättis teise käega rätikut mu peas...”

Kom’i inimesi ning Boyo Divisioni’t on valitsenud alates 18. sajandist kuningas, keda siinmail kutsutakse Fon’iks. Kunagi oli ta selle piirkonna ainuvalitseja, nüüd on ta siinse piirkonna moraalne juht ning valitseja. Keegi, keda inimesed siin väga hindavad ning kelle ees aukartust tunnevad. Kom inimeste jaoks kirjeldamatult tähtis isik. Valitsev Fon Vincent Yuh II on üle üheksakümne aasta vana, tal on 40 naist ning täpset laste arvu minu küsimise peale ei osatud öelda. 

Ta elab Belo’st mõnikümne kilomeetri kaugusel Liakomis.

Kohtasime täna hommikupoolikul teel majja Brown’i, kes meid eelmisel nädalal teekasvatuses saatis, ning kes uuris meie uusi plaane nädalavahetuseks. Laususin rõõmsalt ja enesekindlalt, et läheme kuninga juurde. Ta vaatas meid imestunud pilguga, purskas naerma ning küsis: “So you think you can go just like that...?”

Me ei saanud küsimusest täpselt aru ja selgitasime, et vahetame kodus ära riided, ostame kingituseks veini ja riisi, püüame saada auto Fundong’i, hiljem mootorratad ja palee juures vaatame edasi. Brown polnud naermist lõpetanud. Ma hakkasin end juba üsna ebamugavalt tundma. Küsisin, et mis talle nii naljakas tundub? Ta jutustas meile kui oluline on kuninga külastamine ning meie plaan minna ilma saatjata tundub talle hullumeelne.  Hakkasime äkitselt ise ka kahtlema, et kas oskaksime tegelikult seal käituda nii nagu peab, lisaks elementaarsele viisakusele on palees teised reeglid. Brown rääkis, et seljas ei tohi olla punast värvi riideid(DjuDjud pidid selle värvi peale ärrituma), naistel peab olema seljas seelik, pea kaetud, kuninga ees seisavad naised ja mehed eraldi, kättpidi ei tereta, esimesena teda ei kõneta, kingitused peab ulatama tema kõrval olevale inimesele, mitte talle.... Taksitasime Browni selle pika nimekirja esitamisel ning palusime teda endaga kaasa. Tundus oluliselt parem variant kui minna üksnes kolmekesi.

Brown kandis juhuslikult seljas punast kampsunit ning naeris, et peab selle siis maha jätma, aga saadab meid hea meelega, kuna pole seal mõned aastad käinud. Brown naerabki muide hästi palju ning see on uskumatult nakatav.

Asusime teele, saime auto - seerkord lubatud arvu inimestega ning seega väga mugav. Mootorrattad ning nende usinad juhid, kes Fundong’is oma teenust pakkusid olid muidugi omaette karakterid aga sellest kunagi hiljem.

Paleesse jõudsime probleemideta ning meid ootasid rõõmsalt lehvitavad lapsed ning pigem tõsise näoga täiskasvanud. Kuna jutt käis Kom keeles, siis ei saanud ma millestki aru kuni hetkeni, mil Brown teatas, et ma pean minema teist sissekäiku pidi ning mind saadab printsess. Poisid eraldi juhti ei vajanud, kuna tuli välja, et fon on Brown’i vanaisa, ning seega tema ise üks printsidest.

Printsess vaatas mind pika ja tõsise pilguga, mulle tundus äkitselt, et äkki me oleks pidanud ette helistama või äkki poleks ma pidanud nii värvilist kleiti kandma... Hetkeks ei tundunud, et keegi oleks meid sinna väga oodanud.

Käitusin nii, nagu mul sellistes olukordades harjumuseks saanud - naeratasin. Ja õnneks sain naeratuse vastu ning esimene barjäär sai kenasti ületatud.

Palee juurde viiv tee läbib kõikide kuningannade ning printsesside elamute hoove. Traditsioonide kohaselt on see piirkond naiste valitsemisala, mida ükski meessoost võõras(nii kutsutakse palees külalisi) külastada ei tohi. Mind saatis teel tihedalt üksteise kõrval asuvate majade vahel Printsess(oma nime ta ei öelnud), kes sõbralikult käest hoidis ja testis kui palju ma kom keelt oskan. Läbisin testi peaaegu edukal -  üks küsimus polnudki küsimus vaid kompliment kleidi kohta. Õigel ajal öeldud “aitäh”(ajounde) oleks mind naiste sõbralikust naerust minu kesise keeleoskuse üle päästnud.

Poisid lähenesid paleele pisut suurema ringiga ning kuna ma ei tohtinud kuninga ette minna enne neid, siis pidin nende järgi ootama.

Ja siis ma seisin seal, pilkude eest varjatult pealtnäha lagunenud hoone sissekäigu juures, printsess hoidis mul käest ning sättis teise käega rätikut mu peas...

Aegajalt piilus ta palee poole ning ajas ära lapsi, kes uudishimulikult ukse vahelt sisse piilusid.

Lõpuks saabusid poisid kuninga ette, printsess lasi mu käest lahti ja ütles, et mine...

Sel hetkel polnud mul õrna aimu, kuhu? Ja kus ma seisma jään? Kas ma pean kummardama? Õnneks avanes mulle mõne hetke pärast parem vaade ning nägin fon’i oma toolil istumas ja poisse tema ees rivistumas.

Asusin naiste poolele ning ta kõnetas meid. Brown, kes tema ees kummardas vestles pikalt, ulatasime oma kingitused(poisid tõid veini ja viskit, mina riisi) ja raha ning võtsime tema kõrval oleva varjualuse alla istet. Brown istus seisele poole platsi, kus printside koht. Printsid ja printsessid istuvad kuninga ees eraldi.

Meile pakuti juua ning anti mõista, et hiljem pakutakse ka süüa, mida hakatakse koheselt valmistama.

Võtsime kõik pakutu vastu, istusime pidulikult ja kannatlikult varju all ning vaatasime aina tugenevat vihma ning üksikuid inimesi kuninga lähikonnas tegutsemas. Kokku ootasime seal istudes vististi üle tunni, kuigi ajal polnud seal mingit tähtsust.

See hetk, kui tunned, et koged midagi, mis ajas muutumatuks ning kordumatuks jääb.

Korraks käisid poisid ära ning jäin kuningaga varju alla kahekesi. Ma tundsin ta pilku endal, aga vastu ei julenud vaadata. Vist poleks tohtinud ka. Kui kuningas tõusis, et minna mantlit selga panema tõusid kõik inimesed, kes tema läheduses. Printsess istus üle platsi minu vastas ning juhendas mind.

Muidugi suutsin ühe reegli vastu siiski eksida.

Mäletan, et täiesti esimesel päeval Doualas küsisin Joshualt, kas on mingeid reegleid, mida peaksin inimestega suhtlemisel teadma. Ta lausus, et vanemate inimeste juuresolekul ei tohi jalga üle põlve panna.

Ja see reegel kehtis fon’i juuresolekul sajaprotsendiliselt. Olin vaevu jõudnud jalga liigutada, kui printsess terava häälega “pssst” ütles ning sellega märku andis, et see pole lubatud.

Unustasin. Päris ausalt. Piinlik.

Printsess naeratas taas ja sain aru, et kõik on siiski korras ning minu eksimus antakse mulle andeks.

Lakkamatut vihmasadu kaunistas fufu küpsetamisest tulev suits, mis terve paleehoovi täitis. Äkitselt märkasime aga palee vahetusläheduses oleva maja küljes leeke. Põlema süttisid maja elektrikilbi juhtmed. Kõik kustus kiirelt, ning kohale jooksnud paleerahval ei jäänud midagi muud üle kui imestades uurida tagajärgi.

Märkasin, et mingil hetkel kamandas kuningas naised selle asjaajamise juurest ära, hiljem tulid mehed ja kandsid sündmused talle ette.

Fufu’t kutsuti meid sööma pigem tagasihoidlikusse ruumi. Märkasime eesruumis tuttavat suurt ksülofoni(djudju’de muusikariist) ning võtsime tühjas ruumis plastmasstoolidel istet. Kuum fufu maitses palmiõlis loomalihaga imeliselt. Olime kaua oodanud ning see oli meie  jaoks esimene kord süüa palees valmistatud toitu, siinmail on see väga eriline ning oodatud sündmus.

Kui kõhud täis saime loa pildistada.

 

Kuninglik ksülofon

 

Fon of Kom

 

Printsessiga

 

 

Peidupaik

Lahkusime vihmasajus sõbralikult hüvasti jättes. Fon tänas meid tulemast ning ütles, et kui meil on hea süda, siis oleme alati tagasi oodatud.

Istusime mootorratastele ning lastele lehvitades jätsime palee selja taha. 

M6ned Kom faktid

kidLocation:Lat 6° 7', 6° 24' N | Long 10° 41',10° 31' E.
Surface Area: 1592^2km or 615^2mi.
Population: 233.000 inhabitants.
Villages: 42 villages @ 4000-5000 citizens each.
History: Settled here in the mid-18th century.
Govt: Traditional with the Fon as CEO.
Religions: Animism, Christianity , Islam.
Economy: Cash crops - coffee, kola-nuts.
Subsistence: corn, pumpkins, yams, vegetables, etc.
Eco-Tourism: Largest montane rain-forest in West Africa.

Lisainfo http://kompeople.org/