30. päev

Zeta-Zel, Zidane, Betuel, Harret, Peaceful

Äratuskella vaigistamisel oleksin küll tahtnud soovida pisut rohkem valgust. Kell näitas 5.05, mis tähendab, et Belos on veel pimedus ja päikesetõusuni aega tund. Rudec’i orbude projekti laste jaoks, kellest viis elavad ühes majas, algab hommik hiljemalt kell 6. Kui me nende koduhoovi jõudsime oli tuli juba koldes ning tüdrukud punusid üksteisele patse. Hommikuvalgus koos majast tuleva suitsuga tekitas ajatu keskkonna. Laste hommikud ei ole siin enamasti lihtsad - nende ülesandeks on pesta eelmise päeva mustad nõud, veeanumad ning käia allikal neid täitmas. Samuti pühivad nad harjaga puhtaks kogu maja sisemuse ning ümbruse. Sellele järgneb tunnike-poolteist niisama olemist, mille nad hüppenööriga hüppamise ning muude mängudega sisustasid. Samuti jätkasid nad patside punumist ning sõid hommikuks fufu ja jamajamat. Kell 8.45 liiguvad nad kooli poole. Jah,  kooli - need lapsed veedavad oma suvehommikud pigem pimedas klassiruumis matemaatikat, inglise keelt ja geograafiat harjutades, kui midagi muud tehes. Ning nad pole klassiruumis ainsad. Kool kestab umbes 3 tundi koos pausiga, mil kõik lapsed ühiselt jalgpalli mängivad. 

Meie eesmärk oli olla nendega. Ja meil oli hea olla. 

Pärastlõunal vaatasime üle pulmapäeva materjali ning nautisime pikka päikselist ilma. Lastest inspireerituna lasin endale patsid punuda ja näen välja nagu keegi, kes ma kunagi pole olnud. Hiljem seletan lähemalt. 

Kuna soovisin pulmapäevast palju pilte üles laadida siis külastasin esimest korda ka internetipunkti(et asi toimuks kiiremalt ja valutumalt), mis erilist muljet mulle ei jätnud välja arvatud selles osas, et internet oli pisut kiirem. 

Mingil hetkel avastasin, et mul pole virtuaalmaailmas midagi teha ning andsin oma ülejäänud aja internetis Ida’le.

Vihm oli just lõppenud kui ma mütsi pähe sättides vabatahtlike maja poole astusin....