44. päev

Keerulised küsimused

31. päev - Ernest tutvustas meid oma oma sõpradele ja ülemusele, kes meid sõbralikult tuppa kutsus, palmijooki ning riisist tehtud saia pakkus. 

Perepea esitas meile mõtlemapanevaid küsimusi, millele me esiti vastata ei osanudki. 

Samuti oli ta esimene inimene, kes teadis, kus asub Eesti ning kui avatud me teistsuguste(kasutas väljendit: other) jaoks oleme. Ütlesin vastuseks, et meil on veel pikk tee minna. Ta avaldas lootust, et ehk läheme õiges suunas...

Perepea nimi on Daniel ning viimased päevad on oma abikaasa ning kolme lapsega elanud meie kõrvalkorteris, kuna neil mõlemal oli tööasjus Belo piirkonda asja. Eile õhtul kutsus Daniel meid kohalikku baari Le Combattant õlut jooma. Vestlusteemaks oli Johni lahkumine järgmise nädala kolmapäeval. 

“We are going to miss you, and we know that you will never return” lausus Daniel Johnile, kes imestunult komplimendi vastu võttis ja jättis õhku lootuse, et on siiski veel väga noor ja alati on võimalus, et tuleb kunagi tagasi. 

Daniel ei näinud välja nagu ta oleks seda juttu uskunud ning muutus veel tõsisemaks paludes luba küsida meilt üks küsimus. 

Why do people who leave Cameroon never return and why people who visit Cameroon never stay? So why do you want to go back and so soon?

Me kõik vajasime selle küsimuse järel lonksu õlut ning mõttepausi. Yuri ning Ida rääkisid inimestest, kes neid kodus ootavad. John põhjendas sellega, et tal on kool pooleli, ning soovib seda kindla peale lõpetada. Daniel pöördus ka minu poole, kuid nägin ta silmist, et tegelikult ei soovinud selliseid vastuseid/vabandusi kuulda, ning ma ei vastanud midagi. Küsisin vastu, et mis põhjusel tema arvates inimesed Kameruni kunagi tagasi ei tule...”

“Maybe it is true that life is better everywhere else than here...”

Mõned minutid vaikust ja mõtlemispausi hiljem lausus ta: “I want to come to Estonia, I will come with you, in your bag...”

Alguses naljana mõeldud lauset kordas ta õhtu jooksul veel lõpuks tunnistades, et kui ta poleks abielus, siis tahaks minuga koos siit lahkuda. Õlu muudab inimesed ka siin üllatavalt avameelseks.

Viimast kommentaari unustades keskendusin küsimusele, miks inimesed siia kaunisse paika küll tagasi ei taha tulla. Ometigi räägitakse aina kui tähtis on kodu, kus üles kasvad ning perekond, kes alati ootab. Uurisin sõber Brown’ilt sama küsimuse kohta, ning jõudsime jutuga tagasi kurjuse/kadeduse ning needuste juurde. Browni sõnade kohaselt on siinses kogukonnas palju kadedust, inimestele ei meeldi, kui keegi on edukam. Kui keegi plaanib lahkuda, siis enamasti ta sellest ei räägi, sest võib juhtuda, et keegi takistab või paneb tema lahkumisele peale needuse. Brown plaanis lahkuda oma kihlatu juurde Poola, ning erinevate müstiliste takistuste tõttu elab ta endiselt siin.  

Teda kuulates tuli endalegi meelde, et kasutame kodumaal lauset, et eestlase parim toit on eestlane. 

Ta naeris südamest, kui seda kuulis. 

“So you can always return home without problems?”

“Yes, I think so...”

Õhtupoolikul tuli külla Joshua, kes soovis pulmavideosid vaadata. Kuna minu uudishimu polnud veel rahuldatud võtsin samad keerulised küsimused kadeduse ja needuste kohta üles. Kummaline oli näha, kuidas Joshua muidu tugev hääl muutus sosinaks, ning kuigi ta väidab, et ise sellesse ei usu ja oma lastele kunagi needust peale ei paneks, siis tunneb ta vanade traditsioonide ees aukartust. Tulevikus näeb ta pigem, et müstika ja maagia jäävad, aga inimesed omandavad aina rohkem teadmisi, mis aitavad seda tasakaalustada.