53. öö

Pärlid ja kummikud.

Seisin Three Corners’il keset inimhulka ning otsisin tuttavat nägu. Jalgpallifinaal oli kohale meelitanud palju inimesi, keda tavaliselt pühapäeva õhtuti seal ei kohtaks, ning minu pilk jäi oodatud vastuseta. Korraga tuli minu poole Kingsley, kes minu segadust oli märganud ja küsis kuhu ma lähen. “I don’t know..” vastasin endalegi üllatava kindlusega. Mitte ükski baar ei tundunud ahvatlev ning Yaounde ööklubi(ööhüti) võitjate pidu polnud veel hoogu sisse saanud ning oli inimestest tühi. Kingsley küsis, kas ma tahan minna kaotajate peole? Et äkki seal on pidu, mis mulle võiks meeldida? Miks mitte, võitjate tähistamisele minek olekski olnud liiga aimatav käik. Kingsley leidis meile ratta, mis oli meid valmis kõrvalkülla Jinkwini viima. Imestasin, et õhtupimeduses on ka rattajuhid oluliselt rahulikumad, mine tea, äkki neil siis ikka on ohutunne, või nad on lihtsalt väsinud ja sõidavad aeglaselt.

Jõudsime 300 franki hiljem White House’i ette, kust kõlasid vaheldumisi mulle tuntud ning vähemtuntud hitid. Õhtu oli üsna jahe ning plaan õues istuda lõppes sellega, et lahkusin peagi sooja otsides siseruumi ning sattusin inimeste piirder6ngase, kus tantsimine oli kohustuslik. Viimase vindi peal raseda õrnas roosas kleidis noore neiu ning tema helesinises kleidis sõbrannaga tantsides hakkas mul lausa väga soe. Minul olid jalas roosad kummikud ning peas kootud müts ning olin isegi selle pisikese peokoha jaoks täiesti alariietatud. Õnneks olid kõrvas valged plastik pärlid, mis lisasid pisut glamuuri.

Tuttav nägu, keda Three Corners’il tegelikult otsisin oli Brown. Äkitselt seisis ta mu ees. “So how did you get here, and what are you doing here?” küsis ta arusaamatul pilgul.”I’m dancing...” vastasin. Ta ei saanud mu peale pahane olla, kuna hilines meie kohtumisele kolmes nurgas 40 minutit. Lihtsalt naeris.

Käisime korraks tantsupõrandalt ära ning tagasitulles tundsin muret, et ei tea, kas peaks Kingsley’t otsima minema. Sa ei pea muretsema, küll ta varsti teada saab, et sa siin oled, vastas Brown. Kuidas? Küsisin ilma pikemalt mõtlemata. Brown naeris valjult ning siis jõudis ka mulle “nali” kohale. Just samal hetkel kutsus keegi mind üle tänava karjudes “Ubangna”(kom keeles valge inimene).

Õhtu oli jahe ning rahvas oli valge maja peolt lahkumas. Mõnel oli see pisut keerulisem. Need inimesed ei mõistaks vingumist, et ööklubist lahkudest peab trepist alla minema, kuna nad pidid baarist lahkudes ületama sügava mudase kraavi, mis pärast mitut õlut mõnel päris korralik ettevõtmine oli.

Ei näinud ka meie seltskond seal olemisel rohkem mõtet ning küsisin Brown’ilt küsimuse, mida ma elus varem pole küsinud: “ Do you think it is possible to find a sober motorcycle driver in this hour?” Alguses ei saanud ta minu küsimusest aru. Siis mõtles. Siis naeris ja ütles “No”.  Rattaid, mille vahel valida aga eriti polnudki ning asusime taskulambi abil tagasi kolme nurka eesmärgiks näha ära üks korralik pidu Yaounde ööklubis.

Klubi ees seisis punt noori mehi. Trepist alla laskudes tundsin äkistelt niisket kuumust, mis sai üksnes tähendada, et sees on rohkelt pidulisi. See klubi oli minu esimene kogemus näha siin nii palju noori koos ruumi jagamas. Napid riided olid sellises palavuses täiesti õigustatud. Olin korraks täiesti segaduses, aga samas nii tuttavas olukorras. Sisetunne ütles, et minu külaskäik võiks olla pigem lühem ning kui tahan tantsida, siis pean seda tegma pigem varem kui hiljem. 

Sel hetkel kui playlistis mängis tempokas lugu, mille sõnu ja viisi ma teadsin, ning mida võis paar aastat tagasi igal klubi peol kuulda ja kui mitte ükski käsi mind ei puudutanud tagumikust, käest ega puusast ja kui ma oma silmad sulgesin siis tundsin end selles õhuta ööhütis kirjeldamatult rõõmsana. 

See õnnehetk oli üürike, aga siiski olemas. Mingil hetkel muutus olukord mu ümber tundus pingelisemaks, ja seda eriti siis kui ruumi sisenes mees, kellel küla silmis minule esimene õigus oli(pikk lühike jutt sellest, kuidas mulle pärast poole-tunnist vestlust armastust avaldati ning sellega mehe silmis midagi väga olulist saavutati). Ma ei soovinud enam sinna jääda, inimesed olid äkitselt agressiivselt purjus ning tundsin end ka kaitsepositsiooni võtvat, Brown oli tüdinenud, et inimesed tema käest minuga tantsimiseks luba küsisid. Mõned “ei ma ei soovi sinuga tantsida, palun võta oma käed minu tagumikult ära” juhtumid hiljem sai minu tantsuisu otsa ning tundus ka et õhk, mida hingata, ja lahkusin klubist. Jahe öö oli heaks lohutuseks.

Three Corner’sile oli jäänud veel üks kalamüüja, kelle piprakala mulle nii ahvatlev tundus. Muide viimaste kalade hind pole mitte väiksem, et müüja saaks neist lahti ja varem koju, vaid hoopis kõrgem. Küllap on siis inimesed nõus maksma, ning müüja koju ei kiirusta. 700 raha(tavaline hind 500) oli mul taskus olemas, et hiljem kala kilekotis ning kott näpuvahel maja poole kõndida. Ma tunnen siin pimedas kõndides, eriti koduteel väga turvaliselt, aga hirm tuleb siiski ka korraks peale ja seda koduukse juures. Ma ise ka ei tea täpselt miks, aga kodu läheduses tunnen end ebaturvalisemalt kui inimtühjal külateel. Kindlasti leiaksin selgituse aga olin kala söömise pärast liiga põnevil, et seda hirmu analüüsida. Lukustasin enda järelt ukse, kell oli saanud kaksteist öösel ning võtsin jalast mudased kummikud ja kõrvast ära pärlid.