37. päev

Lariam

Kameruni tulekuks ette valmistades ei jätnud ma uurimata kõiki võimalusi, kuidas mitte haigestuda. Mulle tundus eriti kurb stsenaarium olla siin eriti lühikest aega ning sellest ajast kulutada veel aeg haige olemiseks. 

Vaktsineerimisega alustasin juba märtsis, kui külastasin Lääne-Tallinna Keskhaigla Merimetsa Nakkuskeskuse Polikliinikut. Seal on spetsiaalselt reisile minejate jaoks mõeldud konsultatsiooni ajad, järjekord polnud pikk, ning mind hubases kabinetis vastu võtnud arst oli väga kogenud ning abivalmis. Esimese kohtumise järel sain 3 süsti 5 erineva vaktsiiniga. Hiljem lasin end perearsti juures torkida. Vaktsineerimine ei ole odav lõbu, esimesed süstid, mis mind uimasena päevaks voodisse naelutasid läksid maksma 78 eurot. Hilisemad umbes 40+ eurot. Kameruni sisenemiseks on kohustuslik ette näidata süst kollapalaviku vastu. Ilma selleta riiki siseneda ei lubata. 

Kamerun asub samuti malaariaohtlikkus piirkonnas. 

Arsti kirjutas mulle välja Lariami, mille võtmine ei tähenda, et malaariasse haigestumine pole võimalik, aga haigestumise korral on sümptomid leebemad. 

Ennetusliku ravimi kohta on Lariami infolehel kirjeldamatult palju ebameeldivaid kõrvalnähtusid. Alates iiveldusest ja lõpetades depressiooniga. Või vahet pole, kust alustada või lõpetada, nimekiri on pikk...

Esimese tableti võtsin nädal enne reisi algust ja tunnistan päris ausalt, et ilma kõrvalnähtudeta see kogemus ei möödunud. Olin pigem äraootaval seisukohal ning üsna enesekindel, et mina sealt pikast nimekirjast endale midagi ei leia. Uinusin prakiliselt kohe pärast tableti võtmist, siis tulid külla minu sõbrannad ning peale uimasuse ei tundnud ma midagi eriskummalist. 

Enesetunne oli pigem hea, ning lahkusin kodust, et poest paari asja ostma minna. See oli umbes täpselt apteegi leti juures kui olin kolmandat korda valesti sisestamas oma pin-koodi kui ma äkitselt mõistsin, et minuga pole kõik korras. Iiveldus, külm higi, tunne, et hakkan minestama ja üldine segadus tabas mind täiesti ootamatult. 

Koju jõudes polnud olukord parem välja arvatud see, et olin kodus ja sain alati pikali visata. 

Järgmisel päeval kogesin kõrvalnähtusid hoogudena- mind valdas endiselt segadus, minu kõnes oli häireid(kokutamine), samuti oli probleemi tasakaaluga,mul oli pidev janu, ning pidin tihti istuma.

Umbes 48 tunni möödudes oli olukord taas normaalne. 

Järgmise tableti võtmise ajal olin juba Belo’s ning olin valmis seda kõike uuesti läbi tegema.

Aga nagu olin lootnud oli teine tablett minu vastu juba kõvasti leebem. Peale väikese peavalu ning väsimuse ei tundnud ma midagi. 

Järgnevatel Lariami päevadel olen kogenud unetust ning mõningast segadust, häireid kõndimises(mis võib olla rohkem tingitud ka rasketest teeoludest) ja vahel ka iiveldust. 

Lisaks tabletile peaksin ma muidugi hoolsamalt panema peale putukatõrjet, sest sääsehammustused minu kehal aina paljunevad. Sääsed Kamerunis ei pinise ja üldiselt neid ei tunne aga hammustusejärgne piirkond ajab tohutult sügelema, millest ka sellised tagajärjed jalgadel: 

Kom ütleks minu jalgu nähes acha, mis tähendab umbes-täpselt “kahju, et see sinuga juhtus”. Seda kuuleme palju kui libiseme, kukume või mõne muu äpardusega hakkame saame.