38. päev

Ndawara tea estate

“Ask and it will be given to you, seek and you will find, knock and the door will be opened to you.” Matthew 7:7 *

Three Corners’ilt nädalavahetuse reisi alustades oli siiralt hea meel näha mootorrattal tuttavat nägu Lake Oku seiklusest. See, et pidime taaskord läbima teed, mis eelmine kord korraliku ebamugavust ja hirmu tekitas tegi pisut vähem head meelt. 

Õnneks oli teekond lühem ning seega ka valutum. Meid ootas Ndawara tea estate. Imestasin taaskord, kuidas vähem kui tunni aja mootorratta sõidu kaugusel olen äkitselt täiesti uues maailmas. Ainsad sarnasused kodukülaga on tee ääres müüdavad saiakesed ning pähklid. 

Saabusime päikesepaistes, ning meid tervitati tehases, kus saime giidi abiga asjaliku ülevaate tee valmistamisest. Maastik oli pisut laugem, silmapiir asus kaugemal kui olen Belo’s harjunud ja vaated taaskord erakordsed. Valged hooned sinise taeva ning roheliste väljade keskel nägi välja nagu lehekülg muinasjutu raamatust, mis meil vabatahtlike majas riiulil printsessidest jutustab. 

Seda ma ei mäleta, kas mõnes muinasjutus vihma sadas, aga meid ootas tehasest lahkudes tumehall taevas, mis end tagasi ei hoidnud ja läbimärjaks kastis. Samuti erakordne sadu mille tõttu oli rattal sõites võimatu silmi lahti hoida(loodetavasti ei teinud seda juht). 

Kraatrijärv/vihmasadu

Iga mehe/naise jaoks oma põõsas

Kuna igal muinasjutul on õnnelik lõpp, siis tuli ka meie loos päike välja, ning läksime teekasvanduse omanike farmi vaatama loomi, kes meie üllatuseks puuris pidid olema; paabulinnud, jaanalinnud, püütonid ning šimpansid. Ekskursiooni lõpuks lubati kaks šimpansit meiega mängima(püütonite puurisolemise vastu polnud mul midagi), ning leidsime nendega kiiresti ühise keele. 

Püütonid

Puurid

Vabadus

Omamoodi oli kahju, et loomad isegi siin pimedas puuris peavad olema. Loodetavasti tuleb keegi õilis loomaõiguslane hobusel(või mõni muu soblik transpordivahend) ning päästab nad vabaks. 

Teel tagasi Belo’sse ähvardas meid uus vihm, mis õnneks kuni võtmekeeramiseni tulemata jäi. Ilus oli juua kaasavõetud teed, ning kuulata õuest kostuvat vaikust, kuniks kirik oma trummidega teenistust alustas. 

Otsisin arvutist üles muusika, mis tänase päeva minu jaoks ilusasti kokku võttis. 

“Kuidas on ilmad? Kuumad? Meil siin sajab...”

*Minu tänase mootorratta juhi porilaud viitab just sellele salmile piiblist.