31. päev

Ndop

Ernest, kes Belot külastades meiega samas majakomplektis elab kutsus meid nädalavahetuseks oma kodulinna külla - kahe tunni kaugusel asuvasse Ndop’i meelitas meid meeletut reklaami saanud palmijook. Jõudsime kohale enne keskpäeva ning Ernesti näpuviibutuse peale toodi kohale 5 liitrine kanister “seda kõige kuulsamat”.  Palmiveini valmistatakse linna vahetusläheduses, ning selle säilivusaeg on uskumatult lühike, vähem kui 24 tundi. Maitses see tõesti imehästi, ning Ernesti sportlike veteranide klubiürituse viimases reas istumine möödus pigem kiirelt ning lõbusalt. 

Koosoleku ametliku osa lõppedes võtsid kõik ühe õlle ning meie peesitasime Ernestit oodates päikese käes. Pärast piprasupi söömist kogunesid vihmapilved ning sättisime end kiirelt minekule, et jõuaks mõne vaatamisväärsusega tutvuda. Mootorrattaid tellides teatas John ootamatult: “Somebody stole 10 000 francs from my wallet...”. 

Meie muidu jutukat seltskonda tabas hetkeline vaikus ning arusaamatus. Meile anti mõista, et viibisime kinnisel üritusel, mis on turvaline koht ning seega ei võtnud me kotte endaga kaasa, kui läksime peesitama. Raha oli varastatud üksnes Johnilt. Klubiliikmed hakkasid asja koheselt uurima, ning varas leiti kohalike külaliste hulgast. Noorele poisile mindi ukse taha ning mõni tund hiljem sai John oma raha tagasi. Asi anti klubi poolt ka politseisse ning meile öeldi, et teda ootab kahepäevane vangistus. Põhjuseks, miks ta raha varastas olevat ta öelnud, et vajas seda söögi jaoks. 

Üks korralik vihmasadu ning ebameeldiv mootorratta sõit hiljem saime lõpuks veidi jalutada ning Ndopiga lähemalt tutvust teha. Ernest tutvustas meid oma oma sõpradele ja ülemusele, kes meid sõbralikult tuppa kutsus, palmijooki ning riisist tehtud saia pakkus. 

Perepea esitas meile mõtlemapanevaid küsimusi, millele me esiti vastata ei osanudki. 

Samuti oli ta esimene inimene, kes teadis, kus asub Eesti ning kui avatud me teistsuguste(kasutas väljendit: other) jaoks oleme. Ütlesin vastuseks, et meil on veel pikk tee minna. Ta avaldas lootust, et ehk läheme õiges suunas...

Samuti jutustas ta meile loo(ehk on selles ka pisut legendi) esimesest valgest inimesest Kamerunis. Tegemist oli Saksa päritolu arstiga, kelle saabumine kohalikke hirmutas. Nad ei saanud aru, kas tegemist on inimesega või mitte. Esimene katse oli vaadata, kas valge inimene sööb ja joob. Sõi ja jõi. Siis valvasid nad tema und, ta norskas. Nemad norskasid ka, küllap siis on ikka inimene. 

Kui doktor pani oma prillid lauale, siis mõtlesid kohalikud, et need on tema silmad ning ei julenud lauast mööduda. 

Mis doktorist edasi sai, seda ta enam jutustada ei osanud. Kahju, küllap peab siis ise edasi uurima. 

Kuna juttu jätkus kauemaks, siis jäime taksosõiduga jälle pimeda peale. Ma olen loobunud närvitsemast kurviliste kitsaste teede ning olematus korras olevate sõidukite, ning hullumeelse sõidustiiliga taksojuhtide pärast. Kui tunnen, et on hirmus, siis panen lihtsalt silmad kinni. 

Kõrvalepõige: Minnes Ndopi õnnestus mul jääda takso esiistmele üksi, hästi imelik tunne, sest siin olles pole saanud seda luksust veel nautida. Korraks mõtlesin, et saaksin isegi turvavöö kinni panna. Tagumisel istmel oli endiselt 4 inimest.

Vabatahtlikke majja jõudes algas tugev sadu, mis tähendas, et saime end räästadušš’i all loputada(vesi jälle majast läinud), täita kõik veeanumad. 

Päeva lõpetuseks üks mõttetera taksost: