17. päev

 Lake Oku

Lake Oku is a crater lake on the Bamenda Plateau in the Northwest Region of Cameroon. It is located at 2,219 metres (7,280 ft) on Mount Oku, and is completely surrounded by cloud forest. The lake lies in an explosion crater formed in the last phase of development of the Oku Massif, a large volcanic field with a diameter of about 100 kilometres (62 mi). Mount Oku is a stratovolcano that rises to 3,011 metres (9,879 ft. The lake is the subject of many myths among the local people.

The lake is the only known habitat of the Lake Oku Clawed Frog. The surrounding Kilum-Ijim Forest is a nature reserve, set up by BirdLife International, and home to many rare species.(Wiki)

Kõrvalmaakonna suurim vaatamisväärsus Oku järv oli meie nädalavahetuse järgmiseks sihtkohaks. Meid hoiatati ette, et vihmaperioodil on see oluliselt kallim, ohtlikum ning pikem ettevõtmine. Hommikupäikese käes ei tundunud aga olukord meile üldse hirmutav. Saime nelja mottorratta juhiga kaubale, et viivad meid järve juurde ja tagasi 9000(umbes 14 eurot)kohaliku raha eest. Me siis veel ei teanud, et sõit järveni kestab vähemalt 2 tundi, ning oleks tegelikult kordades rohkem väärt.  

Erinevad mõtted ja emotsioonid, mis teel sinna ja tagasi valdasid on raske sõnadesse panna, kardan, et peate mind hulluks poeediks või lihtsalt hulluks. Aga ma polnud üksi - tagasiteel ütles juht mulle: “I don't want to drive fast I want you to be safe.” Ja ma tõesti tundsin end turvaliselt, isegi siis kui oleksin tahtnud hirmust silmi sulgeda. Selline ilus konfliktne tunne.  

Ujumine sellises järves oli kindlasti kordumatu kogemus. Vesi oli sama soe kui õhk. Konni ei näinud. 

16. päev

Traditsioonide kohaselt kestavad matused kaks päeva - teisel päeval on celebration, kus tantsitakse, süüakse, juuakse. Joshua helistas hommikul ja ütles, et viibib taaskord seal ning kohtub meiega õhtul. Me olime selleks hetkeks juba kontoris, ning ma otsustasin sinna jääda. Kõik oli samamoodi nagu eelmisel päeval(Janet, lapsed, kanad), aga ühe erinevusega -  raadio, mis muidu mulle alguses tüütu kahinana tundus kostis äkitselt selgelt. Naishääl Belo Community Radio’st esitas küsimusi, ning ootas stuudiosse helistajaid, kes oskaksid õigesti vastata. Küsimusi oli kaks, mille õige vastuse eest oleks saanud tasuta krediiti oma telefonile: 

What is development?

What is poverty?

Ma jäin lummatult kuulama ning mõtlema, mil viimati neid küsimusi kuulsin ja millist vastust küll see naisterahvas raadios ootas. Mis on õige vastus?

Helistajaid oli vähe, ning kõnekvaliteet halb, üks vastus kõlas: “Development means something is advanced”. Naine raadios teatas, et see on vale vastus. Kui helistajaid polnud, siis noomis ta sõbralikult, et kui teate vastuseid küsimustele, aga ei helista, siis peate selle eest vastutama, et teie community ei õpi mitte midagi, ning on selle tõttu rumalam. 

Ma ei osanud selle mõttekäigu kohta midagi mõelda ega öelda. 

Raadio on siin kõige levinum meedium. Jutt käib enamasti inglise keeles ning hommikupooliti räägitakse lisaks uudistele ka tõsisematel teemadel.

jätkub...

Reede on minu malaariatableti - Lariami võtmise päev. Mul nii hulle kõrvalnähtusid pole, nagu esimesel korral, aga päris samaks enesetunne pärast tableti võtmist ei jää. 

Õhtu tuleb siis pigem rahulikult ja omaette mööda saata. 

Saime kamba peale kõikide arvutitest kokku mõned filmid, millega hea selliseid vaikseid hetki sisustada. 

15. päev

Joshua teatas, et sõidab lähedase inimese matusele ning ei saa meid projektiga aidata. Sellised ootamatud olukorrad tekitavad alati mõtlemises lünga. Saad aru, et äkitselt on sulle on antud vaba päev siis, kui sa mõtlesid, et sul seda pole. 

Tulin hommikul Rudec’i kontorisse - siin on üks laud, üks assistent Janet ning kaks väikest last, kes vahelduva eduga mängivad ja naeravad ja siis nutavad, sest teadagi see lugu pillist ja pikast ilust...Loomadest liiguvad siin ringi kanad, kelle kaagutamine kohati kõrvulukustavalt aga samas rahustavalt mõjub - tuletab meelde, et tegemist ei ole tavalise igava kontoriga. Minu eesmärgiks seal oli leida huvitavaid raamatuid, mida lastele lugemiseks anda, ning otsida mänge, mida saaks pühapäevasel kohtumisel mängida. Samuti asuvad kontoris ametlikud dokumendid laste kohta, tulin kirja panema nende nimesid ja vanuseid, et ei eksiks kirjapildis ja leiaks tegevusi vastavalt nende eale. Kui palju lapsi kohtumisele oodata on me veel ei tea, aga loodame südamest, et leiame kõigi tundma õppimiseks piisavalt aega ning vahendeid. 

Leidsin ärapõletamisele mõeldud paberite vahelt vanad koolitööd. Ilma nimedeta lehtedel ning harjutustes jagati mõtteid hirmude, tänulikkuse, ning unistuste kohta. 

Fear: I am afraid I will not have enough food for this month

Real fear: Im not a worthy person because I am poor.

Reality: I am a worthy person because God is the one who provides for me when I am lacking

Solution: I am smart. I know I can buy small amounts of food to save. By the time it runs out my farm provides for me. 

Fear is the imagination of your thinking. When you imagine these thoughts they become real in your head and your actions make the fear come true. 

/---/

What do you truly love about yourself?

What I truly love about myself is that my heart is full of joy, happiness, kindness and honesty. I truly love myself because I keep myself happy all the time. I truly love myself bevause I trust God. I truly love myself because I am not moving up and down with boys. 

/---/

The things that make me happy is just the love that I have for others. What also makes me happy is wonderful experiences. I like to be happy the other people can enjoy my happiness. I’m always happy but especially then I receive a gift from others. I’m also happy when my friends help me. Im always happy when I am in class studying. 

/---/

If I had all the money in the world I would spend it by helping those who have none. If I had all the money in the world I would give it to the oldest person in the community. If I had all the money in the world I would make sure all the young people get educated. If I had all the money in the world I would make sure to build hospitals, schools, churches and banks. If I had all the money in the world I would sponsor all orphans, and build house for me and my family. 

/---/

I am grateful that I am in good health.

I am grateful that I have a job to pay my bills.

I am grateful that  I have a bank account where I can keep my money safe. 

I forgive myself for not washing my clothes yesterday.

/---/

Minu aadress Kamerunis: 

RUDEC

B.C.H.S.  Road, P.O. box 9,

Njinikom, Boyo division. NWR cameroon

14. päev

Kas te teadsite, et Kamerun võitis aastal 2000 olümpiakulla jalgpallis?

Ma sain seda ehk mõned kuud tagasi teada, kui perega Maailma Mälumängu mängisime. Seda, kui palju Kamerunis tegelikult jalgpalli armastatakse, ma ei tea teadnud. Aimasin ehk. Eile tutvusime kohaliku jalgpallimängija Calviniga, kes kutsus meid kiriku taga asuvale platsile jalgpalli vaatama. Ma pole eriline ekspert, aga seda enam on vist komplimendiks, et heinasel platsil toimuvad mängud oli kaasahaaravad ning ilusate väravatega. Esimest korda nägin ka külarahvast rohkem elava ning energilisemana. See andis minu mänguvaatamise kogemusele väga palju juurde. Enne mängu avanes mulle erakordne vaatepilt, kui mängijad kätega platsilt heina kokku lükkasid ja eemale tõstsid. Ühinesin nendega ning tutvusin ambitsioonikate mängijatega, kes lubasid mängu 3:0 võita, võitsid tegelikult 4:1. 

Kahte esimest nädalat Kamerunis on kuidagi raske kokku võtta. Hoolimata kindlast päevarutiinist pole me veel saanud kaamerat käima panna selleks, et midagi reaalselt filmi jaoks salvestada. See rahutus hinges ei lase olla. Kuid juba selle nädala lõpus toimuvad suuremad muutused ning edasiminekud. Ootus järgmise päeva ees hoiab energilise ning ärksana.

Veel pilte: 

Tuba

CBS Belo ehk koolimaja

Joshua

Kanad Rudec'i kontoris

Yuri

Yuri tegi minust ka ühe pildi.

Vaade köögist.

13. päev

Taaskord alustasime päeva orbude projekti laste külastamisega. Meie õnneks tulid juhuslikult kaks tüdrukut Rudec’i kontorisse vahetult enne kui jõudsime teele asuda. Tüdrukud olid häbelikud ning vaiksed. Mõistsime, et selline intervjuu meetod ei sobi meie filmi eeltööks ning mõtlesime välja uue plaani - korraldame enda vabatahtlikke majas päeva, mil kõik projekti osalised saavad külla tulla ning vabalt suhelda. Mõtleme välja tegevused ja mängud, mille käigus peaksime häbelikkusest üle saama. Samuti saavad nad harjuda meie aktsendiga. Mitmed on maininud, et meid on raske mõista just selle tõttu. 

Chicken project’i osaline Grace võttis meid samuti avasüli oma kodus vastu, rääkisime tema argipäevast ning sellest, mis teda õnnelikuks teeb. Ta on viie lapse ema ning lisaks nendele elavad majas ka kaks lapselast. Läheme neid filmima järgmisel nädalal, siis saan ehk lähemalt temast ja tema perekonnast kirjutada. 

Pärastlõunal sõitsime Bamendasse(linn u. 400 000 elanikku), kus elutempo hoopis midagi muud kui pisikeses Belos. Linn kihas teeäärsetest äridest ning inimestest tänaval. Saime seal ka oluliselt rohkema tähelepanu osaliseks kui Belo’s, kuid soovime kindlasti tagasi minna, sest sealne turg/melu tundus olevat midagi, mida tahaksime lähemalt uurida. Ja kogeda. 

Esimene reis möödus enamasti Johni Western Unionis oodates, mis võttis umbes 1,5 tundi aega. Me uurisime sel ajal lihtsalt inimesi tänaval. Palju nalja sai sildiga WU kontori seinal, kuhu oli kirjutatud: “If we threat you bad, tell us but if we threat you good, tell everyone.” 

Poster seinale?

Taksosõit oli minu jaoks paras hirmufaktor, unistasin, et oleksin julgestuseks ühe dringi Bamenda baaris teinud. Jäime pimeda peale, ning vihmasadu ei jäänud ka taevasse. See oli üks hetk teel tagasi Belosse, kui istusin poolenisti autoukse käsitoel ning Yuri põlve peal, pea surutud pisikese auto lakke ja vaatasin udusest aknaklaasist kuud ja sain aru, et ma olen nüüd Kamerunis. Ja see tunne oli tegelikult päris hea. 

Õhtul leidsin arvutist laulu: http://www.youtube.com/watch?v=RdBcfRhzzAA

Yuri ütles, et kuuleb seal laulus alati fraasi: “I’ve got some brains down in Africa”

See sobis eilsesse õhtusse ideaalselt. 

12. päev

Alustasime uut nädalat orbude projekti laste külastamisega. Kuna see on organisatsiooni põhitegevusala siis võtab see ka meie filmiprojektis kõige tähtsama koha. 

Lühidalt seisneb programm selles, et Rudec’i vahendab informatsiooni abivajavate laste kohta, kes on jäänud bioloogiliste vanemate hooleta ning otsib sponsoreid, et nende laste hariduskäiku ning elu üldjoontes toetada. Lapsed elavad sugulaste/hooldajate juures enamasti kõik siin külas või vahetusläheduses.

Täpsem kirjeldus asub aadressil: http://www.rudec.org/orphans

 Programmi kõige noorem Printsess Martha on 4-kuune, ning käisime temal ja tema perekonnal külas, keskusest kõigest mõne minuti kaugusel. Martha ema suri sünnitusel ning tema hooldajaks on Grace(Martha on tema täditütar). Perekonnas kasvab lisaks tema enda neljale lapsele veel kuus orbu. Pereisa kasvatab sigu ning peab farmi. Saime kutse külastada neid veel, siis ka filmimisest rohkem rääkides. 

Inimesed on siin tõesti tagasihoidlikud - eks muidugi ehmatab ka, kui kaks võhivõõrast tuppa tulevad ning küsimusi küsivad. Mingi hetk oligi raske just üle saada ka enda tagasihoidlikkusest ja ettevaatlikusest. Joshua oli suureks toeks ning aitas tõlkida. Kui filmimiseks läheb, siis palume pere vanimat poega appi. Kom keele ära õppimine nii lühikese ajaga tundub minu jaoks üsna lootusetu üritus. 

Teisel kohtumisel tutvusime 18-aastase Maxwelliga, kes õppis pärast kooli lõppu selgeks keevitaja ameti, ning on iseseisvalt workshop’i pidanud viimased kolm kuud. Rahuliku ja vaikse häälega ütles ta meile, et on õnnelik, et saab hoolitseda enda ja oma kolme noorema venna eest.  Tema suve eesmärgiks on leida endale tööpind Three Corners’il, sest sinna satub rohkem kliente. Maxwell on üks noortest, kes sai oma haridusteed jätkata tänu Rudeci toetusele, samuti võimaldas organisatsioon talle tööriistad, millega hetkel töötab. Tasase häälega Maxwell ütles, et jääb järgmist külaskäiku põnevusega ootama. Meie ka.

Kõige raskem tundub tänasel päeval reaalne tegu kaamera kotist välja võtta ja käima panna. Elu, mida filmida, on küll. Peame enne veenduma, et meil on filmi osaliste(ja tegelikult ka vist terve küla) usaldus ning veendumus, et osalejad on avatud meelega ning et alati on võimalus dialoogiks. Mistahes keeles me seda suudame. 

/---/

“Its difficult to make plans for the afternoon, you will never know when the rain comes”

Ja küsimus pole kunagi selles, et kas vihma sajab(sest vastus on jah, iga päev sajab) vaid mis kell sadu tuleb. 

Ühel pärastlõunal tuli meie juurde kohalik õmbleja Rahab, kes soovis teada, kas meil oleks vaja riideid. Olime just saanud kutse organisatsiooni juhi Joshua pulma, ning mitte keegi meist polnud pakkinud rõivaid, millega pulma sobiks minna. Niiet meie vastus tema küsimusele oli ühehäälne “Jah”. Rahab kutsus meid täna endaga koos suurele turule kangast ostma. Unustasin kaamera koju, see tähendab, et pilti tõestuseks pole, aga kangapood võttis minul küll silme eest sõna otseses mõttes kirjuks. Õnneks oli seal iste, mille pealt vaadates rahulikult kangaid imetleda sai. Kohalikud lapsed tulid meiega kaasa ning olid abiks valimisel. Yuri naeris, et nad pakkusid kangaid, mis pigem sobilikud pruudile ja peigmehele, aga mitte külalisele pulmas. Tähelepanuta poleks me laste valiku kasuks otsustades jäänud. 

Õnneks oli Rahab oma soovitustes pisut traditsioonilisem ning näitas meile trükimustriga puuvillaseid kangaid, lisades, et kom pulma sobivad värvid oleksid sinine ja kollane. Need värvid olid ka minu lõplikus valikus. Kleidi koos samast materjalist käekoti ning pearätiga peaksin kätte saama järgmisel nädalal. Mehed tellisid endale samuti pidulikud riided ning pean tunnistama, et olen tulemuse ootuses üsna põnevil. 

11. päev

Matk

Minu hommik algas taaskord koputusega uksele - Bless tuli sokke laenama, et saaks kirikusse minna. Olime eelmisel õhtul kokku leppinud, et kuna nooremad poisid eriti süüa teha ei oska, siis valmistan hommikusöögi mina ja õhtusöögi Yuri. 

Selleks, et pühapäevast, 14. juulist üldse saaks rääkida on vaja pilte. 

Mehed

Mägironijad

Traditsiooniline elamu

Elukõrs

+Pierrick

Taksosõit

6-tunnine matk Boyo division mägedes oli kõige ideaalsem viis pühapäeva veeta. Isiklik saavutus - jõin LifeStraw-ga(http://www.vestergaard-frandsen.com/lifestraw )looduslikku vett ning ei kukkunud kordagi. Joshua püüdis mulle selgeks teha, et see on “allikas”, millest ma joon on cow shit water. Ma püüdsin asjaga kiirelt ühele poole saada, et mitte selle peale mõelda. Vesi maitses nagu tavaliselt. Mitu tundi on möödas ja mingit muutust enesetundes ei ole. Väsinud lihtsalt. Pinge jalgades annab pisut tunda. Homseks jõuab kõik ülejäänud kohale. 

Samuti ka uue nädala algus, mille sisu meile praeguseks veel vähe teada on.