Siin.

Hommik Stockholmi lennujaamas - kõnnin mööda pagasilindist ja märkan seal oma kiletatud pampe. See pole õige koht, mõtlen ma, ning leian inimese, kes nad Tallinna lennu peale lubab transportida. 

Mööda säravat lennujaama kõndides käib miljon mõtet käib peast läbi, ja need mõtted vahelduvad tühjusega peas. Kõik on nii kallis, särav, luksuslikult riiulitel ning mitte teki peal maas. Kõik pinnad on puhtad, mina ja minu asjad aga kõik pisut mustad. 5 banaani maksab 3 eurot. Märkan, et olen värviliste riiete ning ilma jakita justkui nagu tulnukas. Samas näen ümbritsevast, mis sel sügis-talvel moes on. Üllatuslik must. 

Ja inimesed tõesti tunduvad kõik ühesugused, keegi rääkis, et Aafrikast tulles võib sellist hetke kogeda, ei ole harjunud nägema...

Mis tunne siis on?

Segane, ma saan aru, et olen nüüd tagasi, aga samas ei ole ka. Ma nagu ei kuuluks siia, aga samas kuulun ka. 

Miks ma käisin?

Eks erinevates aruannetes saan oma vabatahtliku kogemusest mitmeid lehekülgi kirjutada.  Meie töö tulemused on organisatsiooni hinnata, meie filmi valmimist ootan minagi pikisilmi. Eile vaatasin lennukis pilte, ning neid kiirelt läbi sirvides tekkis tunne, nagu vaataks fotosid unenäost...

Ehk siis enda jaoks mõtlen veel, kuidas seda kogemust ja teadmisi edasi anda. 

Kui keegi tahab nüüd ironiseerides küsida, kas maailm on päästetud, siis võin vastata küll. On. Varsti. 

Kui mu blogil oleks lõputiitrid, siis pühendaksin selle üksnes tänule. Tänu inimestele, kes minuga kolm kuud Belo’s olid, minu tegemisi toetasid ning kõikidele nendele, kes võtsid vaevaks seda lugeda, pilte vaadata, kaasa mõelda. 

Aitäh, et olite minuga Eestis, Prantsusmaal, Hollandis, Inglismaal, Jaapanis, Saksamaal, Indoneesias, Lõuna-Koreas, Soomes, USA-s,  Brasiilias, Austraalias, Ghanas, Ugandas, Venemaal, Belgias, Ukrainas.

Aitäh GLEN ja Arengukoostöö Ümarlaud!

Ma ei saa sinna midagi parata, aga lauses“mulle meeldib reisida” peitub üks pisike vale. Kellelegi ei meeldi reisida - passida tundide kaupa lennujaamas, magada pinkidel, silmitseda väljuvate lendude graafikut ning oodata... 

Reisimise puhul meeldib mulle isiklikult see hetk, kui saan oma koti maha panna ja tean, et ei pea seda sealt lennule ümberistumise või bussisõidu pärast enam pikka aega liigutama. Kotti põrandale asetades ja sellest lahti lastes saan tavaliselt eranditult aru, et olen nüüd kohal.

Ma olen siin.

Parem sõbrad lennujaamas kui kadunud pagas:)

98. päev

Eelviimane

Üks peatükk minu Kameruni seiklusest kuulub Douala lennujaama. Ma pole vist ealeski üksnes koha peal seistes oma pulssi nii tugevalt tundnud nagu oleks Boyo mägedes matkamas. Põhjus väga lihtne - minu viisa on mõned päevad aegunud ja olen just sekundid tagasi teada saanud, et ka lennujaama politsei oskab arvutada. Usin naisterahvas kutsub mind oma putkasse, kus teatab, et minu viisa ei kehti ning pean ostma 50 000 frangi eest templi, millega lubataks mul riigist lahkuda. Raha, mida mul sularahas pole. Ja pole läheduses ka muidugi pangaautomaati. Ütlen talle ausalt, et mul pole nii palju. Ta naeratab lahkelt ja küsib palju mul on. Võtan taskust viimased 13000 franki ning ta poetab selle summa oma lauasahtlisse ning lööb kaks templit passi öeldes sõnadega: “I will help you go home..”

Nojah siis. Need neli lisapäeva läksid vähem maksma, kui oleks oodanud. 

Ja kui see oli minu viimane mälestus Kamerunist, ebakorrektne ja vististi ebaseaduslik aga siiski südamlik. 

Ma lähen koju. Kuigi juba eilsest alates tunnen, et lähen justkui uuele rännakule. Rendikorteri kapist tuli välja otsida seljakott ning püüda sinna sisse pressida kõik, mis pidasin vajalikuks Eestisse tuua. 

Kolm kuud Belos oli inspireeriv aeg - filmitegemiseks, kirjutamiseks, mõtlemiseks, elamiseks. Minu ümber oli peaaegu, et kadunud emotsionaalne ning füüsiline müra. Mõistsin, kui palju energiat kulutan tavaelus, et asjadega kursis olla või kui soovin rahu läheb palju energiat selleks, et hoida ebavajalikku endast eemal. Ja ometigi hiilib see kodus mulle nii ligi... 

Mul oli luksus mitte teha valikuid, valikuid, mis võivad argipäevas palju stressi tekitada. Ma pole kolm kuud ise otsustanud (välja arvatud kord nädalas), mida soovin süüa, sest see otsus on minu poolt tehtud. Ma ei otsustanud, kas majas on elekter ning saan kasutada oma arvutit, samuti ei saanud ma valida, kas internet töötas ja kui töötas, siis mis kiirusega(Kuigi igapäevane blogimine mõne hilinemisega peaks tõestama, kui hästi ühendatud see pisike küla oli).

Ma ei tundnud survet olla keegi, kes ma olen Eestis, sest ma polnud... Mõistsin kui väga keskkond mõjutab minu head enesetunnet ja kui palju on võimalik ümbritsevast näha kogeda üksnes seda, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb. 

Ma oleksin võinud tunda ebamugavust, kurbust, viha kui kuulsin inimesi mulle ütlevat “give me something”. Või kui inimesed ei võtnud vaevaks minu nime küsida ning kui mind kutsuti aina valgeks inimeseks. Ma oleksin võinud olla pahane, et minult küsitakse turul vähemalt kolmekordset hinda. Või kui inimene, keda usaldan petab minult raha. 

Aga ma ei tundnud seda. Kuna see oli miski, mida mina ei saanud kontrollida. Ja see pidigi nii olema. Ja see oli okei. 

Sest ma polnud kunagi näinud nii palju rõõmsaid ning uudishimulikke lapsi, söönud nii puhast toitu, nautinud igapäevast päikesepaistet ja vihma(viimast nautisin muidugi pisut vähem), näinud nii palju koskesid ja matkanud mägedes, söönud maailma parimat kala, saanud kulutada nädalaid üksnes vabatahtlikku tööd tehes, vestlenud ning õppinud nii palju...

Vabatahtlik töö ehk vabast tahtest töötamine tõi esile hoopis teised eesmärgid, mõtted ja tööle lähenemise kui oleksin osanud arvata. See viis palju sügavamale. Kui suudaksin ka ainult õpetajatööd iga päev vaba tahtena näha:)

Üks detail veel: Ma pole ealeski mõelnud nii palju nädalavahetustele ning suvedele maal vanavanemate juures... Ma läksin kodust kaugele kuid jõudsin tagasi teadmisse, mis oli seal juba enne. Proovisin saada sellest maailmast kõik ja proovisin anda endast kõik vastu...

Alustasin Belos mitmes mõttes puhtalt lehelt ning alustan seda nüüd taas. Lootuses, et need kogemused elavad pika lennureisi üle. Kaotan selle vabaduse, mida Kamerunis kogesin kohe kui Tallinnas lennujaamast väljun. Vaba tahe. Võtan endale eesmärgiks seda mõtet hoida. Hoida ligemal kui ükskõik, mida muud. 

96. päev--->97. päev

Teate, avastasin just, et minu Eestist lahkumisest on siiski 97 päeva. Sisestasin kaks esimest päeva sama numbriga;). Heledapäistel inimestel ikka juhtub. Ei teadnud minagi siis, et blogist ja Teist saab igapäevane kaaslane...

Viimane õhtu Kamerunis

Ma pole enam Belos, pärast palavat, kuid õnneks lühikesena tunduvat pikka bussisõitu istun taaskord Douala’s, hotelli basseini ääres kus 90+ päeva tagasi sai Kameruni seiklus alguse. Kohtusin esimest korda Joshuahga ning kogesin esimest Kameruni vihma...

Kolm kuud hiljem siin Yuriga tänavatel kõndides märkame äkitselt, kui räpased me võrreldes suurlinna inimestega oleme, minu mudased kingad on suureks kontrastiks valgetel tänavaplaatidel. Poes imestame nähes külmkappides jogurtit, veini ja juustuvalikut. On nii palju valikuid, millega tuleb taaskord harjuda. Toidupood on üksnes algus:). Käisime restoranis. Saab tellida midagi muud, kui riis, fufu ja kartulid ubadega. Jook, mis lauda tuuakse on külm! Restorani tualetis näen end esimest korda üle kolme kuu täispikkuses peeglist... Ehmatus suur, kuid samas humoorikas. 

Eilsed kohtumised olid sõbralikud, lahkusime kallistuste ning heade soovidega. Ja tantsuga õhtuses Combattantis. Saime mitmeid kutseid tagasi minna...

kas teadsite et ühe tubli maatüki Belo läheduses saab 700 euroga? Kes otsib head elukohta, siis soovitan kindlasti. 

Teate, ma tahan teha kokkuvõtte. Ja teen ka, aga selleks pean end kokku võtma ning kahe päeva jooksul turvaliselt koju jõudma. Ja ma pean end pesema.

Lennukis on kindlasti aega mõelda, bussis oli liiga huvitav...:)

Kell 5.45 hommikul

Unised Bamendas

Segased Doualas

95. päev

Kohtumiseni, Belo!

Tean, et oleks ilus sõnu öelda ja kokkuvõtteid teha. Aga täna oli liiga palju hüvastijätte selleks, et mul veel midagi peale "Goodbye" oleks oskust lausuda.

Homsed 7-8 tundi bussisõitu ehk hea mõtisklemiseks. Või magamiseks:)

94. päev

Ühe jalutuskäigu lugu

Minu Kameruni lugu

Pärast jahutavat Fondong’i kose külastust ning mõnetunnist ootamist ja rõõmsat inimeste-vaatamist taksoparklas leiame lõpuks üksteist. Asume teele Nijnikom’ist Belosse. 

Jalutuskäigul jutustab Brown taaskord pikki tõsiseid, humoorikaid, müstilisi lugusid kom maailmast, üks uskumatum kui teine. Kom kuningriik on eriliste lugude maailm. Ei ole rääkimata - need on lood, mida saab elada kui nendesse pisutki usku on. 

Ütlen ausalt, et sel jalutuskäigul kipun nendest lugudest kohati väsima, siis jään teistest maha ning olen vaikusega.  Kordumatu rahu, nii sees kui väljas. 

Homne päev täis kohtumisi ja hüvastijätte. Inimesed küsivad siin tihti, kas mul on hea meel tagasi koju minna?

Ma ei tea, kas kolm kuud on piisav või mitte, aga see oli minu aeg siin ning seda ei saanud olla vähem ega rohkem. Selle teadmisega leppides unustan, et jah, tegelikult sooviksin jääda kauemaks...

Kokkuvõte tööst Rudec’i heaks. 

Rudec organisatsiooni hing on Joshua, kes 2006. aastal selle organisatsiooni kogukonna aitamiseks asutas. Kohe seadis ta üheks prioriteediks tuua Belo’sse kohale mitmeid vabatahtlikke, ning alates organisatsiooni algusaastatest on siin jäinud ca 40 abivalmis inimest üle maailma. Nende abiga on Joshua algatanud ning edukalt jätkanud mitmeid projekte. Tähtsaim nendest on orbude projekt, mille eemärgiks on toetada 56 lapse elu ja kooliõpinguid. Women’s empowerment projekti missiooniks on tõsta naiste ettevõtlikkust ning anda neile rohkem võimalusi oma peret toita/toetada. Samuti on aidanud Rudec kirjutada projekte, et toetada koolipinkide ostmist või veekraanide paigaldamist. Joshua töötab selle nimel, et edukalt jätkata kõiki tegevusi ning suureks unistuseks on ehitada Belo’sse vabatahtlike/külalistemaja. Rudec loodab ka järgmisel aastal saada Glen vabatahtlike - siis tegelevad noored ökoturismi arendusega, mille tulud läheksid Rudec’i heaks. 

Minu ja Yuri ülesandeks oli teha film Rudec’i tegevusest. Olen läbivalt blogis tööst rääkinud, aga ehk aitab ka üks kokkuvõte. 

Pärast kõikide Rudec’i projektidega kurssi viimist otsustasime keskenduda filmis orbude projektile ning teistest projektidest tegime lühiklipid, mida saab juba õige varsti vaadata Rudec’i kodulehel. Meie töö eesmärgiks on tõsta audiovisuaalseid vahendeid kasutades teadlikkust arengukoostööst Rudec’i (orbude projekti) näitel. Film ei ole valmis monteeritud, kuna siinsed tehnilised võimalused ei ole selleks piisavad.  Sõidan Saksamaale, et Yuriga koos film enne uut aastat valmis saada. 

Koostöö Joshuaga oli sujuv ja tegus. Meil oli palju iseseisvust ja loomingulist vabadust, mis meile sobis. 

Eks on igas organisatsioonis üks “aga”, ja see aga peitub siin inimressursi vähesuses. Rudec vajab rohkem panustajaid, et üks mees ei peaks päevad ööd ringi jooksma(okei, tal on mootorratas, aga ikkagi). Vabatahtlikud on siin alati väga lühikese aja, ning mitmeid projektid vajavad pikaajalisemat pühendumist. 

93. päev/1. päev

Minu esimene päev:

Kui mitte keegi ei hüüa mind “valgeks inimeseks”. Isegi kärumees, kes on seda iga päev minu siia saabumisest alates teinud. Vaatab mind ja ütleb lihtsalt “Hello”

Kui ma olen ratturite silmis nähtamatu. Tavaliselt vilistatakse lakkamatult, et oma sõiduteenust pakkuda. Ja mul on väga kiire teise külla jõudmisega ja suuri raskusi ratturi leidmisega...

Kui ma tunnen, et olen osa tervikust, kes mõtleb kaasa ja on...

Kui saan komplimendi kom keele oskuse kohta. 

Kui ma tunnen, et olen midagi siinalustatut lõpetanud. Kaks dokumentaalfilmi materjali on salvestatud, ootavad puhkust ja monteerimist juba sügiseses Eestis. 

Kui ma tunnen, et on ühe teistmoodi olemise esimene päev.

Ma saan aru küll, et ma pean varsti  ära tulema, ega ma loll ei ole. Aafrikas olen. 

Belo Community Radio 

Tehnik Raphael

Saatejuht Joan

...ja kodus

92. päev

Väikesed võidud ja kaotused

ehk nina nuusates lõpu poole...

Võit: Jõuan kokkulepitud kellaajal raadiostuudiosse. Uks on avatud ning mind tervitab sõbralik raadiomanager ning tehnik. Räägime natukene kõigest, aga mitte võtmetest. Kuulen hiljem manageri kurjustamas saatejuht Joan’iga. Paistab, et poliitika ja valimised küttis inimesed nii üles, et jahtumine võtab oodatust kauem aega. Filmime Joan’i raadiosaadet, mis tõi mind tagasi päeva, mil kohalikku raadiot esimest korda kuulsin. Tänane hommik tuletas meelde, et raadio on võimas meedium, kui seda ei kasutata üksnes Rihanna muusika mängimiseks ning meelelahutuslike uudiste ettelugemiseks. Selle kogukonna jaoks on Belo Community radio ainus infoallikas. Vastutus, mida saatejuht Joan kannab on suur. Küsin temalt pärast saate lõppu, kas kujutas ette, et sellist tööb tegema satub. Ta naerab pisut ja ütleb, et on alati tahtnud oma kogukonda arendada, ja kuigi ta raadios töötamisest ei unistanud, on ta oma tööga väga rahul. 

Võit: Torman pärast homse võtteplaani kokkupanemist tagasi korterisse. Kasutan aega riiete vahetamiseks ja nuuskamiseks, sest tervet maja on tabanud nohu, kurguvalu viirus ning ma jäin ka sellele vististi ette. Tuul on tugev, kahtlustan vihma ning tuiskan turule viimaseid kingioste tegema. Äkitselt aga tuul vaibub ning päike kütab halastamatult ka terve pärastlõuna. Brown, kes lubas aidata mul piprakastet teha nuriseb, et päike on tema jaoks liiga kuum. Ma tunnen, et ei saa lasta end sellest häirida ning tuiskan turul ringi kindlasti kauem kui oleksin endast oodanud. Järgmine nädal saan külma ja pimedust nautida küll...

(Shoppingu) Võit: 350 franki(50 eurosenti) maksvad saapad. 

Kaotus: Me ei jõua hoolimata tihedast hakkimisest piprakastet valmis.

Kaotus: Ei jõua teha intervjuusid meestega, et saaks kokku teise artikli materjali. 

Kaotus: Nohu

Kaotus: Ma pole leidnud kotti, millega kokkuostetud kraam koju tuua.

Kaotus: Kui ma Dorcas’e tädi poodi jõudsin oli ta juba banaanid ära müünud. Mõni teine päev. 

Ja üldse...Millal sai “mõnest teisest päevast” mul on kolm päeva jäänud?

Oeh. 

Natuke veel õnne... 

Lennukis saab magada küll. 

Ida viimane õhtu Belo's. 

Hommikune hüvastijätt

Pipramaania